Hallhüljest tohib hooajaliselt küttida juba teist aastat, kuid siiski jõuab hüljes toiduhuvilise lauale vaid lähitutvuste kaudu.
Praegu elutseb Läänemeres ligikaudu 30 000 hallhüljest, kellest tänavu lubab keskkonnaamet jahimeestel küttida 45 isendit, seda peamiselt traditsioonide taaselustamiseks, kirjutab Õhtuleht. Siiski on viimasel paaril aastal kütitud vaid osake lubatud kvoodist. Näiteks möödunud aastal kütiti üle Eestimaa vaid üheksa hüljest lubatud 42st. Kõige kõrgemal hoiavad lippu Kihnu jahimehed, kelle jahipäevikutesse märgiti eelmine aasta kuus hallhüljest.
Miks on kaalult 300 kiloni küündivat hallhüljest nõnda keeruline küttida?
Ruhnus tegutseva Mõntu jahiseltsi juhatuse esimees Priit Karu arvab, et järjepidevuse kadumise tõttu on jahimehed ära unustanud vanad traditsioonid ja oskused.
„Usun, et nüüd kui seadus küttimist taas võimaldab, siis aasta-aastalt jahimeeste oskused paranevad.“ Igal juhul on jahiliste huvi kasvamas. Karu osales hülgejahil möödunud sügisel. Katsumuseks osutus hülgele ligi hiilimine, veel suurem väljakutse on tabada hüljest pähe, vastasel juhul kaob ehmunud uluk jäädavalt vette.
Pärast küttimise seadustamist on Ruhnus edukalt kätte saadud vaid üks hallhüljes. Ka see õnnestus päikeselise ning tuulevaikse ilma korral, kui kolleeg suutis hiilida hülgest vaid 70 meetri kaugusele. Rappuvast mootorpaadist tulistamine oleks veelgi keerulisem, pealegi ei luba seda ka seadus.
Karu hindab hülgeküttimise traditsiooni. ,,Uluki liha, rasv, nahk – see kõik ongi traditsioon,’’ ütles Karu.
Loe lähemalt Õhtulehest.
