TEKST JANNO SIMM
“Värdjad!”, “Idioodid!”, “Mõrtsukad!”, “Kas häbi ei ole laipadega pildistada?”, “Teid endid peaks maha laskma!” – kas tuleb tuttav ette?
Sääraseid kommentaare võib kohata nii anonüümsetes internetikommentaariumides, jahimeeste tegemisi kajastavate artiklite sabas kui ka sotsiaalmeedias arvaja näo ja nimega allkirjastatult.
Küllap on iga säärase suhtumisega kokku puutunud jahimees küsinud endalt kordki, kuidas on asjad nii läinud, et jahimees on vähemasti osale ühiskonnast peksupoisiks muutunud ja kuidas on juhtunud, et inimesed on loodusest nii võõrdunud?
Elame üha tihenevamas meediaruumis. Ühest küljest on meediaväljaannete kõrgendatud huvi jahinduse vastu mõistetav: jahimehed on ühiskonnas üsna selgesti eristatav subkultuur ja aastakümneid EJS-is valitsenud nõrgavõitu suhtekorraldus on muutnud jahimehed üsna mugavaks kriitikaobjektiks. Teisest küljest – ja tervitatavalt – on urbaniseerunud osa elanikkonna huvi pöördumas tagasi metsaasjade poole. Paraku interneti jm virtuaalmeedia vahendusel, parimal juhul RMK matkaradadel tallates või mõnel organiseeritud rattamatkal kodumaad avastades. Asi seegi – ent endiselt saadakse teadmisi ja kogemusi jahinduses toimuvast tegelikkust moonutava meediapeegli kaudu.
Dotsent Tiit Randveeru küsitluses möönab üle poole vastanuist loomadel õiguste olemasolu. Võib arvata, et PETA jt “mürkrohelised” organisatsioonid ei ole siiski laialdase kandepinnaga, ent jällegi on oma töö teinud meedia. Uluki inimlikustamine, loomale inimlike omaduste külgepookimine on ju (aja)kirjanduses nii loomulik: kes meist ei oleks kuulnud või lugenud sõnapaare “õilis kotkas”, “kaval rebane”, “arg jänes” jt. Mõelgem sellele, kuidas on teadlikkust verminud ja jahimeeste mainele kahju toonud süütu rida lastelaulust: “Kop-kop lahti tee, metsas kuri jahimees”?
Jaht on vaikne kunst
Hiljuti Tartu jahindusklubi Facebooki-seinal Kastre eduka hundijahi fotode juures puhkenud arutelu taustal tekkis küsimus, kas jahifotosid üleüldse sünniks sotsiaalmeedias esitleda? On öeldud, et jaht on vaikne kunst ja mitte kõik, mis metsas toimub, ei peaks avalikkuse ette jõudma. Paratamatu on, et suur osa ühiskonnast on linnastunud ja meile, jahiinimestele loomulikuna tunduvad asjad ei leia malbelt väljendudes mõistmist. Ent siiski – kui osa ühiskonnast loomuliku ja looduslähedase eluviisi tõttu marginaliseeritakse, siis see ei ole ju ühiskonnale kui tervikule kuidagi soodne.
Mainekujundajad
Eesti jahimehe maine väekaim kujundaja on peaasjalikult Eesti jahimees ise. Me kõik oleme rohujuuretasandi mainekujundajad – nii sotsiaalmeedia-sõprade kaudu kui ka igapäevases suhtluses vormime ümbritsevate arvamust. Seega peame hoolikalt jälgima, kuidas ja millist infot välja anname. Kõik on tuttavad nn Bambi-efektiga: kuidas küll jahimehel jätkub südant nii armast kitsekest küttida.
Seega on vaja selget sõnumit: see, mida me teeme, on oluline osa keskkonnakorraldusest.
Peame jahikaugemat osa ühiskonnast pehmel moel koolitama, oma ümbritsevate kaudu näitama, et jahimehed on samasugune osa ühiskonnast kui mis tahes muud elustiili viljelevad kodanikud, samasuguste õiguste ja kohustustega.
Samal ajal on jahimehel eriline seisund: kas ühiskond teadvustab, et näiteks liiklusõnnetuste tagajärjel hukkunud loomade koristamine ja hätta jäänud loomade päästmine on jahimehe kohustus? Siin võiks tõmmata paralleeli ühe teise vabatahtlike ühendusega, nimelt vabatahtlike päästjatega. Ent milline on ühe ja milline teise organisatsiooni liikmete seisund ühiskonnas?
Pildikeel
Pilt on rohkem kui tuhat sõna, ütleb rahvatarkus. Pildikeele valik on oluline. Kui näitame kõrvalistele vaid pilte lastud ulukitega, anname selge signaali, et jahindus on ainult loomade laskmine. Ei tohi olla ühekülgne. Peame oma suhtluskonda harima ka selles, et jahindus tähendab palju muudki: ulukihoole, loendus, jahikoerte pidamine – võimalusi on palju. Jagatagu sotsiaalmeedias rohkem rajakaamerate pilte: edastatagu kuvand, et jahimees on kodanik, kes teab, mis metsas toimub. Muidugi mõista pole põhjust, miks peaks eduka jahi tulemust salgama. Lastud ulukiga pilt on pigem viimne austuseavaldus ulukile. Nii on see komme olnud juba kaljujoonistest alates, läbi maalikunsti, klassikalise fotograafia ja digimeedia.
Jahimehe ja uluki vahel on oma suhe ning foto on lugupidamisavaldus nii ulukile kui ka jahimehele.
Neile, kes süüdistavad jahimehi loomalaipadega poseerimises, võib soovitada kodus mõni vanem perekonnaalbum lahti lüüa ja vaadata must-valgeid fotosid. Mitte nii väga ammu oli Eestis traditsioon matustel kadunukesega fotografeerida. Keegi ei saa väita, et see oleks laibaga poseerimine või mingil muul moel lahkunu mitte respekteerimine. Lugupidamisavaldus muidugi tähendab, et kadunuke on pildil kena ja nett: vereplekid, ripnevad soolikad kaadris või, mis hullemgi – fotod uluki töötlemisprotsessist, ei näita lugupidamist.
Side loodusega
Pieteeditundega võiks ka suhtuda meie jahikultuuri kuvandisse. Kütitud ulukite rümpade paraadiks väljapanekud, pidulik lõkkepõletamine, jahikuninga valimine jms on maarahva loomusele võõrad. Kui tahame hoida rahvuslikku jahindust, siis peame rõhutama Eesti jahimehe sidet Eesti loodusega, selmet Kesk-Euroopa kultuuridest laenatud kassikulla ja karraga end omaenda kogukonnast võõrandada.
Eesti jahimees ei ole looduse alistaja, vaid looduse osa. Täpsemalt ühisosa ühiskonnast ja looduskeskkonnast.
Ka Tiit Randveeru küsitlusest järeldub, et küsitletud näevad jahindust peamiselt ulukite arvukuse reguleerijana, mitte sportliku hasardi või trofeede tagaajamisena.
Ent miks üleüldse peaksime ülalmainitud rohujuuretasandi mainekujundusega tegelema? Esmajoones jahinduse kestlikkuse pärast. Eestis on jahimehi umbes 1% elanikkonnast. Kui enamik ehk 99% otsustab ühel päeval, kas, kuidas ja mis tingimustel ülejäänud 1% jahti peab, siis on meie huvides, et see 99% oleks võimalikult teadlik, kui oluline on jahindus keskkonnas ja kogukonnas. Ning et meie Eesti jääks selleks looduslähedase mõtlemisega maailmanurgaks nagu see siiani on olnud.
Loe lähemalt ajakirja Eesti Jahimees teisest numbrist, mis on saadaval Lehepunkti suurimate partnerite juures. Üksikuid numbreid võimalik osta ka Eesti Jahimeeste Seltsist.
