TEKST ARNE TAAL
Iga kord ei lõpe põdrajaht nõnda, nagu hommikul plaanitud ja loodetud.
Ka meie jahiseltsis juhtus möödunud aastal nii, et kaks korda tehti lask, mida ei oleks tohtinud teha, loomad liikusid küttide ees mittesobiliku nurga all. Mõlemal puhul oli tegemist kogenud küttidega. Kui eksivad nemad, mis siis võib sündida vähem kogenud jahimehe kõrvade vahel? Mida teha? Noomimine ei aita, mehed juba karistasid ennast ise.
Põdrakell tuleb naelutada iga jahimaja seinale, et see sööbiks jahimehe mällu! Põdrakell ilmus juba ükskord meie ajakirjas, kaevasin vanad ajakirjad läbi ja lõpuks leidsin: mais 2006 minu kirjutatud artikli juures. Siis seadsin sammud trükikotta, tellisin lausa 200 plakatit, et jätkuks igasse jahimajja üle Eesti. Kas neid jagub, sõltub iga jahiseltsi enesekriitika võimest.
Jätta laskmata
Mäletan, kuidas verinoore jahimehena seisin ootamatult põdraga vastakuti, minu ees oli suur loom nagu küünisein. Keegi ei olnud mind õpetanud, tegin pealasu. Kui vanematelt meestelt nõu küsisin, siis päris selget vastust ei saanudki, ilmselt oli see üks läbimõtlemata asi. Samas kogesin edaspidi, et enamikul juhtudel pruugib jahi käigus olla mõtlemisaega ainult mõni sekund. Nooruse ülbuses ja lasketiirust saadud kindlusega jätkasin pealaske, kuni ükskord nägin läbilastud rippuva lõualuuga looma, kes oli määratud piinarikkalt surema. Ma olin teinud midagi väga valesti. Lasu surmav tabavusala on ainult pea- ja seljaaju ning kui natukenegi eksida, siis on tulemus looma raske vigastus. Pärast seda ei oska ma pidada lugu jutumehest, kes praalib: “Lasin talle vastu kaela, käis kohe käntsti.” Heade traditsioonidega jahimaades peetakse pea- ja kaelalasku ebaeetiliseks ja väärituks, et mitte öelda matslikuks. Kahjuks alles hiljaaegu rääkis üks jahimees, et tema teeb ainult pealaske.
Algaja jahijuhatajana seisin kord kütiliinil kõrvuti vanema jahimehega. Põder tuli aju ees klassikaliselt ideaalsest kütiliinist läbi, kuid lasku ei kõlanud. Ma ei öelnud talle midagi, kuid hiljem mõtlesin, et oleks pidanud talle õlale patsutama, õige tegu. Kui ei ole kindel, siis ära lase. Paraku on vist paljud olnud jahil, kus kõlab paarkümmend lasku ja sellel puhul kujuneb kahetsusväärseks reegliks, et tabatud loomi on üksikuid, pigem muutub jaht haavatud loomade jälitamiseks.
Suuruluki küttimise oskus
See koosneb kahest osast: oskusest mõtestada jahisituatsiooni ja laskeoskusest. Esimene tuleb eelkõige kogemustest, kuidas ennast ette valmistada. Valida õige laskesektor, murda ära ette jäävad oksad, võtta maha kaitseriiv, aimata loomade liikumisteed ja mitte minna närvi. Teise oskusega on keerulisem, see nõuab tööd ja vaeva ning muidugi ka materiaalseid vahendeid. Soetada jõukohase kaliibriga relv, sobitada see oma kehamõõtudega. See ei olegi nii lihtne, sest esialgu ei teatagi, mida tahta. Siis tuleb minna tiiru hea õpetaja käe alla, tema teeb algtõed selgeks. Mõtestada eesmärk, millise tasemeni jõuda. Kui küsida jahiolukorras lasu järel keskpäraselt jahimehelt, kuhu ta sihtis ja kuhu tabas, siis vastus kõlab, et looma pihta. Kuhu täpselt, seda enam ei teata. Treenitud laskuri vastus on teine, päästmise hetkel oli rist nimelt selle koha peal. Paraku ei ole laskmisega nii, nagu on jalgrattasõiduga, et korra õpitud oskus püsib kogu elu. Kuna liikuva märgi puhul on tegemist koordinatsiooniharjutusega, siis omandatud oskuse säilitamiseks tuleb samuti vaeva näha. See tasub end ära, sest vastu saab enesekindluse ja relva täieliku valitsemise tunde.
“Kütiliin 2014”
Kui sirvida suuruluki laskekatse protokolle, siis tuleb nentida, et tulemused on leebelt öeldes nadid, enamik laske ei mahu põdrakella punasesse. Osavõtt Anti Levandi ja Jaan Balodise algatatud korrespondentsvõistlusest “Kütiliin” on aasta-aastalt vähenenud. Samas on rõõmustav näha, kuidas tulemused iga aastaga paranevad. Ammu on päevakorral küsimus laskekatsest eakatele jahimeestele, kes ei tahagi tingimata ühisjahil käia, kuid oma jahikantslis varitseda oleks soovi küll. Kui õige muudaks laskekatset nii, et see oleks eraldi kantslijahi jaoks ja ühisjahi jaoks? Ning kui juba muutmiseks läheb, siis võiks laskekatset nüüdisajastada ja muulgi moel ratsionaalsemaks muuta. Kuidas saavutada, et jahiseltsi parema laskeoskusega mehed veaksid tiiru vähem oskajaid? Kuidas aidata jõuda pärale teadmisel, et kindla peale laskmine on mõnus tunne? Midagi võiks olla ka nendele meestele, kellele laskekatse raskusi ei valmista, mõni juba oluliselt suurem norm, mille täitmisega kaasneks näiteks EJS-i meisterküti tiitel. Muidugi on olemas spordijärgud, kuid nende saavutamiseks peab laskma rohkem seeriaid. Seepärast võikski olla lihtsam katse, mis tunnustab piisavalt head kütti.
Paljudes jahiseltsides on laskepäevad saanud heaks tavaks ning kindlasti võib väita, et asjaga tegeldes paranevad tulemused iga aastaga. Kaugel ei ole ka jahihooaja lõpp. Head uut tiirus laskmise hooaega!
