RIP Jaan Balodis!

RIP Jaan Balodis!

4474

RIP Jaan Balodis

05.05.1947 – 1.10.2017

Eile sängitati mulda Eesti jahinduse vedur, jahisportlaskmise ja „Kütiliini” hing Jaan Balodis.

Oma elukäigust on ta kirjutanud nii: „Sündinud olen Valga äärelinnas, kus sõiduteid ei olnud ning vihmaga oli pori põlvini. Kuna bussiliiklus puudus, siis tuli kooli käia kaks kilomeetrit jalgsi läbi pori ja lume. Lapsepõlvest olen saanud oma elukogemused. Karjas käimine ja heinategu olid suvevaheajal põhiliseks puhkuseks.” Peale Valga I keskkooli lõpetamist 1965. aastal jätkas Jaan õpinguid TPI-s ja EPA-s. EPA ajal asus ta tööle Valga Põllumajandustehnikasse tsehhiinsenerina, jõudes välja EPT peainseneri ametikohale, kus pidi tegelema just tootmise juhtimisega. 1989. aastal siirdus tööle Valga jahindusklubisse direktori ametikohale ning töötas jahindusjuhina üle kümne aasta.

Jaan oma töödes ja tegemistes endale hinnaalandust ei teinud. Kõik see, mida ta koos poegade Andrese ja Tõnisega on saavutanud, on paljuski tehtud nende oma kätega ja välja mõeldud oma peaga. Kindlasti aitas sellele kaasa tema põhimõttekindlus ning heas mõttes jäärapäisus. Kui Jaan sõna andis, võisid olla kindel, et lubatu saab teoks. Kas või läbi lukuaugu. Üks tema suuremaid ettevõtmisi on olnud Otolux.

Suurtes angaarides valmivad küll põhitoodanguna metallkonteinerid, aga aega ja tahtmist leiti ka jahimeeste probleemide lahendamiseks. Kuna samal ajal laiendas kobras oma haaret Eestimaal, tuli hakata mõtlema nende ohjamisele. Jahimehena otsustas Jaan hakata tootma kopra- ja nugiseraudu ning eluspüügipuure. Esimesed rauad valmisidki mehe valvsa pilgu all 1994. aastal. Nüüdseks kasutavad Otoluxis toodetud püünisraudu kõik jahiseltsid üle Eesti, rääkimata Soome, Läti ning Leedu jahimeestest. Peale raudade toodetakse veel märgiheiteseadmeid, söödaautomaate ning kõike muud, mida jahimehed vajavad.

 

Iseseisvumisaastatel valitses suur jahipadrunite põud. Jaanil aga olid 1980. aastate lõpust tekkinud kontaktid Venemaa relvatehastega ja ta tõi Eestisse esialgu „Barsi” padruneid. Tasapisi arenes relvaäri üha suuremaks, riiki toodi nii laskemoona kui ka relvi. Nõnda küpses mõte oma lasketiirust, kus saaks tõsiselt harjutada ning proovida jahimeestele müügiks pakutavat moona. Mõeldud- tehtud. Valmis ehitati Jaanikese siselasketiir, mis võimaldab aastaringi harjutada. Sealt arenes idee korraldada jahilaskevõistlus, mis kaasaks võimalikult palju jahimehi kogu Eestist ja aitaks kaasa laskeoskuse paranemisele. Barnauli padrunitehas oli valmis hakkama peasponsoriks, Anti Levandi hoolitses aktiivselt selle eest, et võistlustel osaleksid laskurid kogu Eestist. Sündis võistlussari Kütiliin, milles oli Jaani mõtetel ja toel väga oluline osa.

Koos poegadega jõudis ta realiseerida oma ammuse unistuse – Valga linna kõrvale valmis korralik hirveaed. Jaani mõtted olid alati tulevikku suunatud ning loodushuvilise mehena tahtis ta sügavuti uurida hirvede aastaringset elu, luua tulevikus võimalus huvilistele loomadega tutvumiseks ja nende pildistamiseks. Ehk nagu ta naljatamisi tavatses öelda: ”Minu unistus on täitunud, ma olen saanud nüüd rahuliku elu peale hirvi karjatama.”

Kõik see aktiivne äriline tegevus oli läbi põimunud jahinduse murekohtadega. Oma aja võttis vilgas ühiskondlik tegevus, mille tulemusena Jaani eestvedamisel moodustati Koorküla jahiselts. Seltsi tegevuses ja juhtimises lõi ta aktiivselt kuni lõpuni kaasa. Ta oli üks kindlamaid partnereid Eesti Jahimeeste Seltsile, tema panust jahindusse on tunnustatud teenetemärgiga „Ilves”.

Tegusa, tööka ja abivalmi inimesena ei jäänud ta istuma käed rüpes. Ikkagi oli vaja midagi uut välja mõelda, oma ideedele otsida tuge ja kui asi küps, siis ka teoks teha. Hobi korras õppis Jaan Läti ja Soome seppadelt jahinugade valmistamise kunsti. Paraku aeg katkes ning valmistatud nugade arv jäi veel väikeseks.

Eesti Jahimeeste Selts ja ajakiri Eesti Jahimees mälestavad oma liiget ning abivalmis partnerit ja avaldavad sügavat kaastunnet lahkunu omastele.

Jaan Balodis maeti Valga Priimetsa kalmistule.

 

JAGA