Tänavune aasta loom metssiga on keerulise natuuriga tegelane ja keerulised on ka tema suhted inimeseloomaga. Kui metskitse peetakse ilusaks ja armsaks loomaks, kes kellelegi kurja ei tee, siis metssiga on sihuke… sea moodi ja teeb seatempe.
Raske on armastada looma, kes sinu talvekartulid nahka pani ja muru üles kündis! Isegi suuremate linnade elanikud, kelle kartulid kasvavad kuskil supermarketis ja kes tihtipeale on kõige suuremad loomasõbrad, ei kipu metssiga üleliia kaitsma.
Meeldigu metssiga meile või mitte, tasub siiski teada, kuidas on ta maailmas levinud, kuidas meile sattus, kuidas ta siin elab ja mida teeb.
Metssiga on üha laiemalt levinud suurimetaja maailmas. Lisaks on ta paljudesse maadesse introdutseeritud või reintrodutseeritud. Kuna tegemist on hiiglasliku areaaliga, on ka levikukaardid suuresti omavahel erinevad. Levikukaart Wikimedia Commonsist.
Kui seda kaarti vaadata, siis on näha, et metssiga eelistab soojemat kliimat, taigavööde oma karmi kliima, paksu lume ja okaspuumetsadega talle elamiseks hästi ei sobi. Laialehelised tamme- ja pöögimetsad pakuvad nii varju kui ka looduslikku toitu, mida taigavöötme okasmetsades on väga vähe.
Mõni aasta tagasi tuli vene ulukibioloog Pavlov välja ideega, et neil Kirovi oblastis langevad metssead talveunne, kuna tema meelest ei olnud neil muud võimalust sealset lumerohket talve üle elada. Tema kolleegid ja oblasti jahimehed seda ideed millegipärast ei toetanud.
Metssigade käekäik Eestis
Meie metssead on leviala ühed põhjapoolsemad. Seetõttu on metssea käekäik olnud Eestis 20. sajandil peamiselt seotud kliimatingimustega ja kiskjate, eeskätt huntide rohkusega. Ebasoodsatel tingimustel on metssead siit taandunud, tingimuste paranedes jälle tagasi tulnud.
Harry Ling on raamatus “Eesti NSV imetajad” hästi dokumenteerinud, kuidas metssead Eesti territooriumi 19.–20. sajandil koloniseerisid. Nad hakkasid siia sagedamini jõudma 1930. aastatel. Ling arvab, et 1939/1940. aasta karmil talvel enamik metssigu hukkus ja 1945. aastal algas uus ränne, mille järel see liik Eesti lõplikult koloniseeris. Metssea arvukuseks 1957. aasta paiku hindab Ling 300–400 isendit.
Pärast suurt sõda takistas metssea arvukuse kasvu ilmselt huntide rohkus. Arvukus hakkas märkimisväärselt kasvama 1960. aastate teisest poolest. Mõni 1970. aastate ja hilisemgi külm talv on metssigade arvu küll vähendanud, kuid populatsioon tervikuna on need kaod kiiresti kompenseerinud.
Tihti on arvatud, et meie metssigadel on headel aastatel olnud ka kaks pesakonda, tõestust selle kohta siiski ei ole. Kui aastas ongi kaks pesakonda, nagu on lõunapoolsemates piirkondades, siis on pesakonnas tavaliselt ainult kolm-neli põrsast.
Lisaks kiskjatele ja kliimale on suurt osa metssea käekäigus Eestis mänginud põllumajandus ja lisasöötmine ehk toit. Metsseal puuduvad seedetraktis sümbiondid, mille abil ta saaks kasutada toiduks tselluloosirikkaid taimi. Seetõttu peab siga nagu inimenegi toituma tärklise- ja valgurikastest toiduobjektidest, nagu pähklid, seemned, mitmesugused mugulad ja juured. Kulub ära ka loomne toit: selgrootud ja vahel pisinärilised. Sellist toitu on Eestis aga raske piisavas koguses leida erinevalt näiteks lõunapoolsetest aladest, kus headel aastatel on maapind paksult kaetud pöögipähklitega.
Saabus koos põllumehega
Läänemere aladel tehtud varasema aja uuringud ongi näidanud, et metssiga liikus meie maile koos põllumehega, kes lõi siin eelnevalt teraviljakasvatusega toidubaasi. Põllukultuurid ongi põhjapoolsetel aladel asendanud talve üleelamiseks nii vajalikke looduslikke nuumtoite. Lisasöötmine, millega tavaliselt tehakse algust sügisel, aitab metsseal elada üle pikka talve, mille jooksul saavad sageli otsa kõik sügisel kogutud rasvavarud.
Praktika on näidanud, et söödakohtade ümbrusse elama asunud metssead elavad talve kenasti üle, suurtele sooaladele elama jäänud metssead hukkuvad aga nälja tõttu tihti terve pesakonnaga. Sestap võib väita, et metssead elavad pehmed talved ilmselt üle ka ilma lisasöötmiseta, kuid karmidel talvedel jääks ellu ainult mingi osa täiskasvanud sigadest, ilmselt tugevamad kuldid ja emised, kellel on jõudu külmunud maad tuhnida.
Sarnast pilti võis täheldada 1990. aastatel, kui Eestis oli hundi arvukus suur – põrsajälgi metsas peaaegu ei kohanud. Järelikult: ebasoodsamate olude korral liik kui niisugune meil siiski säilib, aga kuna juurdekasvust jätkub ainult liigi säilimiseks, siis küttida pole sel juhul midagi. Seega stabiliseerib lisasöötmine meie tingimustes populatsiooni, mis ilmselt kõiguks muidu suurtes piirides. Kindlasti suurendab lisasöötmine ka populatsiooni üldist asustustihedust ja kohati ehk vähendab põllukahjustusi. Lisasöötmisel on muidugi oma hind ja mitmesugused kõrvalmõjud, mida oleme ajakirjas varem juba valgustanud.
Seakahjustused on peamine põhjus, mis halvendab metssea ja inimese läbisaamist. Peamiselt ärritavad nad meid, varastades meie kasvatatud põllukultuure või tuhnides toiduotsinguil üles heinamaid, teeservi ja isegi muru. Mulle isiklikult tundub, et sead teavad õigupoolest hästi, kui nad on paha peal väljas, sest nad on õppinud viljas olles vaiksemalt sööma. Kui varem oli karja matsutamist kaugele kuulda, siis viimastel aastatel on nad vist õppinud sööma kinnise suuga ja nende avastamine põllul on muutunud raskemaks.
Metssiga kui jahiuluk
Jahimeestele on metssiga põnev ja väljakutseid pakkuv jahiobjekt. Ettearvamatud käigud, kiire jooks, harjumus liikuda tihnikuid pidi, agressiivsus koerte ja vahel ka jahimehe suhtes – tegemist on küllalt kavala ja targa loomaga, kes oma nahka kergelt turule ei too.
Metsseal on raske vanaks elada, aga vanemad kuldid ja emised käituvad tihtipeale viisil, mida võib nimetada targaks ja kavalaks. Vahele jäävad nad tavaliselt juhuslikult või siis, kui mingi meel veab neid alt, näiteks ebasoodsa tuulesuunaga võib jääda jahimees avastamata. Nende taibukus ilmneb hästi ajujahtide käigus, eriti kui neid niiviisi tihti jahitakse. Üldjuhul ei jookse nad siis enam uisapäisa kütiliinile, vaid hakkavad keerutama, tihedas kuusikus edasi-tagasi jooksma ja koeri tõrjuma. Lõpuks tulevad kütid eest ära, sest midagi ju ei toimu, ja siis jooksevad sead sinna, kus keegi neid ei oota.
Pidevate ajujahtide tulemusel hülgavad metssead oma tavalised elupaigad ja leiavad lõpuks kohad, kus neid keegi ei oska või ei suuda tülitada, näiteks soosaared. Eriti vastukarva on neile jahid suurte koertega, keda nad kardavad rohkem kui väikseid koeri.
Ulukina maitseb metssiga peaaegu igal kujul hästi. Põrsapraad on ju jahimehe köögi klassika, samuti on väga head metssealihast viinerid ja pelmeenid. Kahtlemata on see kõik metsseajahi lisahüve. Kulinaarsete rõõmude juures ei tohi unustada, et metssiga on trihhinelloosi vaheperemees ja isegi kontrollitud liha puhul tuleb toit korralikult läbi kuumutada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et metssiga on kõrgelt hinnatud jahiuluk ja see on kindlasti üks tema laia leviku põhjusi. Näiteks Rootsi metsseapopulatsioon sai alguse just tarandikest loodusse lastud sigadest, mida tõenäoliselt tehti illegaalselt. Rootsi jahimehed on väitnud, et seda tehtigi selleks, et saada nii-öelda oma metssead, kuna metsseajaht oli ja on Rootsis kõrgelt hinnatud.
TEKST HARRI VALDMANN, bioloogiadoktor
