Oi, aeg lendab ruttu nagu põdrajahi hooaeg! Naistepäeval tähistasime Enno 70. aasta sünnipäeva ja nagu jahimees Ants ütleb: “Vägisi tuleb Enno mulle järele.”
Ühel kaunil talvisel jahipäeval korraldasime turismijahti Soome jahimeestele ja sõidutasime parajasti üht külalist koos metsnik Toomasega. Sõitsime mööda Enno majapidamisest ning külaline tundis huvi, kelle kaunis häärber see on. Toomas lausus: “Jaa, siin elab üks väga tähtis mees, jahimees Koemets. Sa mõtle vaid: bussipeatus on Koemetsa, talu nimi on Koemetsa, ka küla nimi on Koemetsa ja kõik siinse küla naised kuuluvad talle!” Vaat selline parun on Enno sääl Koemetsa külas Eestimaa lõunapiiril.
Juubilar on omade seas tuntud pigem Koemetsa Ennu nime all. Ta on sündinud põlises metsamehe peres. Isa Rudolf oli metsavaht ja jahimees, eks sealt pärinegi Enno huvi metsanduse ning jahipidamise vastu. Enno isa oli pigem tagasihoidlik jahimees ja eelkõige meeldis talle metsisejaht.
Enno on õppinud kohalikus seitsmeklassilises Saru algkoolis, edasi suundus ta õppima Varstu keskkooli. Pärast keskkooli lõppu oli Enno lühikest aega, 1964–1965, kehalise kasvatuse õpetaja, seejärel astus Tallinna polütehnilisse instituuti. Edasiõppimist takistas metsavahist isa ootamatu surm. Enno võttis üle isa ameti ja asus metsavahi ametikohale ning 1969. aastal edutati ta Saru metsaülemaks.
Enno tõus metsanduse karjääriredelil on olnud igati asjakohane, sest see, kes on olnud metsavaht, tunneb paremini ka metsaülema tööd. Enno oli Saru metskonna metsaülem kuni selle liitmiseni Antsla metskonnaga 1997. aastal ning Antsla metsaülem 2008. aastani. Kokku pidas ta metsaülema ametit 39 aastat. Ise kommenteerib Enno seda nõnda: “Parem ongi, et ametiaeg otsa sai. Ega tahakski enam metsaülem olla või täpsemalt öeldes pelgan seda, sest metskonnad, mille metsaülem ma olen olnud, on lõpuks likvideeritud ja oma tegevuse lõpetanud. Seda kurba saatust ei soovi ma ühelegi metskonnale.”
Ehe diplomaat
Hea jahikaaslase Hugo Mõttuse sõnu korrates on Enno loomult väga hea ja rahulik mees, püüab kõigiga hästi läbi saada ning leida ka viletsale olukorrale rahumeelse lahenduse huumori abil. Teisisõnu on Enno ehe diplomaat. Seda oli ta ka keerulisel Vene ajal.
Mõnistes asus Nõukogude Liidu sõjaväeüksus, kus suunati või juhiti lennukite marsruuti, ja selle sõjaväeosa juhataja oli major Asipuk. Asipuk oli jube viinakõri ning tahtis koledal kombel tulivett visata, seda oli metsa varjus imehea teha. Vahel leidis Asipuk seltsi ka kohalike metsaülemate juures.
Miks üritasid metsaülemad sõjaväejuhtidega hästi läbi saada? Sellel oli lihtne praktiline põhjus: tööjõudu toona ei jätkunud ning tehnikat oli vähe. Enamik tegevusi oli puhas käsitsitöö, näiteks metsatulekahjude likvideerimine. Olles heades suhetes sõjaväegarnisoni ülemaga, oli võimalik saada kiiret abijõudu.
Veel enam, autopark oli vana, uusi masinaid hankida oli üsna keeruline ning osi vanadele autodele polnud ka võtta. Ent sõjaväel oli kõike, nende kaudu sai masinaid joone peal hoida.
Enno hea sõber Hugo kõneleb, et kord oli sel sõjaväeüksusel külas kindral Ogorentsev, kellele korraldati suurejooneline jaht. Mehed pandi liinile ning loomulikult võttis positsiooni sisse ka tähtis külaline. Kui kindral märkas lähenevat looma, siis karjus ta täiest kõrist: “Pikali!” Kõik viskusid kõhuli ja tema sai paugutada, kuhu vaja. Igatahes oli Ennol selge, kuidas selliste tegelastega asju ajada. Jaht aitas klaarida mitmegi ületamatu tõkke.
Vääriks raamatut
Jahijutte on Ennol palju ja anekdoote veel enam. Ega temast endastki lugusid vähe ole. Ausalt öelda vääriks see vähemalt ühe raamatu väljaandmist. Hugo meenutab, et Enno ütles kevaditi ikka: “Kas läämi ka kukkõ kaema?” Juubilarile meeldis külastada metsisekukemängu. Selleks oli Vene ajal vaja luba, vahel anti see eriliste looduskaitseliste teenete eest. Ennol õnnestus metsaülemana neid lubasid ikka hankida ja ta kutsus jahile ka sõber Hugo. Lube võttis Enno kas või seetõttu, et takistada võõraste kohaleimbumist. Ennole pakkus rohkem rahuldust selle kuningliku linnu vaatamine kui tema laskmine.
Kord olidki Enno ja Hugo metsiseid passimas, hiilisid juba hommikul pimedas kohale ja jäid ootele. Hugo pajatas sosistades ühest ja teisest asjast, kuid Enno ei vastanud midagi. Enno oli nii rahulik mees, et jäi isegi metsisekuke ootel tukkuma. Kas nad siis metsist tabasid või ei, polegi nii oluline.
Või teine lugu. Seekord hiilis Enno üksi mängu kuulama juba pimedas ja jäi ootele. Vaevalt sai ta platsi, kui kuulis kuke plõksutamist. Ootas siis, kuni valgeks läks. Imestus oli suur, kui koitma hakkas. Vaigutaja, va sunnik, oli tulnud nii vara hommikul puid töötlema ja see kuuldus nagu metsise laul. Ootad metsist, kuid tabad hoopis vaigutaja!
Enno ütleb, et metsisekukkesid sai ikka mõni lastud ka. Enno ema oli hea kokk, kes oskas teha metsisest vägeva prae, kus männiokkamaitsest polnud juttugi.
Täpne laskja
Väga populaarsed olid metsaülemate maakondlikud jahid. See oli iga-aastane oodatud üritus. Ühel niisugusel jahil õnnestus Ennol tabada suur kult. Kuulu järgi siis nõnda: “Panin paugu ja kohe oli kult külili!” Kui siga hakati nülgima, ei leitud kerest imelikul kombel mitte ühtegi auku. Küll uuriti siit- ja sealtpoolt. Mõelda vaid: terve metsaülemate kolleegium koos siga sentimeetri haaval uurimas, kuid mida pole, on kuuliauk! Mõni arvas, et Koemets ehmatas äkki sea surnuks! Kuni siis lõpuks avastati, et jahimees Enno oli tabanud täpselt silma. Niisugune täpne laskja on Enno! Head laskeoskust kinnitab seegi, et keskkooli ajal esindas Enno püstolilaskmises Võru rajooni ning osales mitmel võistlusel.
Vene ajast meenutatakse kõige rohkem ikka põdrajahti ja põdraplaani täitmist. Juubilari rekord on 25 põtra ühel jahihooajal. Märgatavalt lihtsustas suurulukijahti ja jahipidamist tervikuna värskelt tehtud metsakuivendus ehk võsast puhastatud kraavid ja sihid. Mitu põtra on Enno elu jooksul lasknud? Päris täpset numbrit on tal kohe keeruline öelda, aga 200 vast ikka.
Enno elamise juurde kuulunud küün ja kask selle lähedal on samuti kuulsad, sest selle puu oksad on hoidnud enamiku Vene ajal tabatud loomade raskust. Legendaarne puu! Eks siit saanud alguse ka kohaliku jahimaja ehitus ja nülgimiskuuri rajamine. Sellise koguse jahitud põtrade tabamise järel on tekkinud hobusekoorma jagu trofeesid. Neid on seinale laotud ja äragi kingitud.
Milline on vägevaim trofee? Enno peab selleks kuldmedaliväärilist ilvest. Oli kaunis talvehommik, kui leiti ilvese värske jälg ning eduka piiramise tulemusena võis arvata looma asukohta. Kuna mehi oli vähe, arutati põhjalikult, kuhu keegi ette läheb. Lõpuks said vekslikohad ikka kinni. Enno tuli parajasti töölt ning isegi pintsak oli veel seljas, kui tuli jääda samuti ootele. Hagijas pandi jäljele ning läks jahiks. Koer lasi varsti laulu lahti, kuid enne kütiliinile jõudmist jäi äkki kohapeal haukuma. Kuna Enno oli selle koera ajamist juba mitu korda kuulnud, siis taipas ta kohe iva ja hiilis haukumise suunas metsa. Otsis koera lähedusest längus puud, kuid ei leidnud ühtki. Äkki märkas täiesti püstise puu harude vahel kükitavat ilvest. Loom oli võimas ja puu tundus jube peenike. Igatahes tõi Enno täpse kütina ilvese puu otsast alla. Imestus oli suur, sest kuldkolju puu otsast allatoomine on pigem erandlik jahiõnn kui tavaline jahijuhus.
Nõrkus püsside vastu
Ennol on nõrkus püsside vastu, aegade jooksul on tal neid olnud mitu. Kõige enam kiidab ta 9 mm vintpüssi Los. Selle viskasid õlga ja kohe oli loom sihikul! Polnud muud kui tulistada. Just sellega tabas Enno ilmselt enamiku põtru. Praegu meeldib talle märki lasta hoopis peenema kaliibriga, s.o 5,6 mm vintpüssiga.
Enno ei unusta sugugi märkilaskmise harrastust revolvriga, millega sai ju vanasti võistlustest osa võtta. Revolvritest rääkides meenutab Enno lugu legendaarsest Mehkamaa (koht Mõniste lähedal) mehest, kes olnud varastega koledasti hädas. Mees kostnud: “Kui mul olõs kõrralik revolfri ollu, küll ma sõs olõs kaabaku kõik ütekaupa maha tsilgutanu!”
Enno on kodukoha patrioot. Ta on olnud Mõniste vallavolikogu liige lausa kaks vooru ja ühel korral isegi volikogu esimees. Praegu on Enno MTÜ Võrumaa Metsaomanike Liit juhatuse liige. Igati aktiivne mees!
Juubilaril on kolm last – Priit, Epp ja Paap – ning kaks lapselast. Enno elab koos abikaasa Sirjega Mõniste vallas Koemetsa külas Koemetsa talus. Lastest on ainukesena jahipisikuga nakatunud vanem poeg Priit.
Jahimeestel ELK-is on hea meel, et meie jahimaja asub samuti väärt talu lähedal Koemetsa Ennu valvsa pilgu all. Muide, lisaks kõigele on seegi majake saanud nimeks Koemetsa jahimaja. Vaat niisugune mõju on ühel kohalikul mehel ja Koemetsa nimel! Nagu juubilar tavatseb öelda: “Ei ole sellest jahist enam suurt lugu, kui oleks vaid väärt jahiseltskonda ja häid lugusid.”
ELK-i jahimehed soovivad Ennole tervist, pikki jahiradu ja ikka huvitavaid jahilugusid!
TEKST JA FOTO REIN DRENKHAN
