Ebatavaliselt vihmasel talveõhtul oli paslik sammud seada sooja kinosaali, et vaadata PÖFFi viimasel päeval linastuvat jahimeeste teemalist müstilist filmi „Jälg“.
„Jälje“ peategelaseks on Janina (Agnieszka Mandat ) – ekstsentriline vana naine, tulihingeline taimetoitlane, kellel on nõrkus astroloogia ja loomade vastu. Oma eheduse ja lihtsusega võidab ta kiirelt vaataja poolehoiu ning suunab vaatama maailma eaka, paljukogenud inimese positsioonilt.
Janina elab Poola-Tšehhi piiril, metsade vahele peidetud külas. Ümbritsevad mäed, orud ja rohelus on olnud tema maailmavaate vormijaks. Janina ideaalmaailmas valitseks loomade ja inimeste vahel mõistmine ja vastastikune austus. Paraku peab Janina looduse võlusid jagama jahimeestega.
See pealtnäha jahimees versus vegan teemaline film hargneb lahti juba esimesel veerandil, kui pealtnäha lihtne ja südamlik loomaarmastaja peab jahimeestega „maid jagama“ ning ühel hetkel avastab, et tema armsaks saanud koerad on kaduma läinud.
Pahaaimamatult võtab naine appi kõik võimalikud abinõud, et oma ainsad sõbrad, lemmikloomad, taas üles leida. Paraku ei lähe kõik talle meelepäraselt ning tundub, et otsingud jäävadki tulemuseta. Respekti tekitab aga vana naise vitaalsus ja tahtekindlus. Ei mingit tühja hala, ta pöördub lahenduse leidmiseks võimuorganite poole. Paraku ei leia ta mõistmist. Inimesed, kes on võimul, räägivad küll sama keelt, ent on oma väärtushinnangute poolest Janinast justkui valgusaastate kaugusel. Janina on üksi oma vihas ja pettumuses.
Pöördepunktiks saab aga surnud jahimehe leidmine, mille valguses hakkavad sündmused hargnema. Janina leiab mehe elupaigast ühe tähendusliku foto, mille ta sündmuskohalt varastab. Jahihooaegade järgi osadeks jaotatud film süvendab veelgi müstilisust kui peagi järgmine jahimees hukkub, ent ainsad hukkunu juurde viivad jäljed viitavad metsloomadele. See tekitab vaatajas mõtteid justkui oleks tegu müütilise looga, kus „metsloomad“ hauvad jahimeestele kättemaksu.
Kaunid kaadrid loodusest ja loomadest lisavad müstilisse ja kohati kahtlase sündmustikuga loosse maalilisust, ent püssipaugud ja verised või surnud loomad üritavad luua vaatajas õudu või tekitada viha jahimeeste vastu. Peategelase ponnistused jahimeeste vastu aga luhtuvad, tema väljaütlemised ja mõnevõrra hullumeelsed loomaarmastusele suunatud avaldused (nt kõrvutus loomade vs inimeste hukkamise õiguslikkusest) lükatakse kõrvale, mis aga tekitab naises veel enam viha.
Film tipneb mõnevõrra hullumeelse teoga, kui mitme jahimehe surmaasjaolud hakkavad sarnastele asjaoludele viitama. Kui Janina tuttavad sellele jälile saavad, tulebki välja, et koletu tegude taga ongi vana naine isiklikult, mille peale too põhjenduseks näitab varastatud fotot, kus on peal jahimehed koos saagiga, kus muuhulgas ka tolleks hetkeks juba hukkunud Janina koerad. Naise kättemaksuhimuline tegu viitab siin mõnevõrra ühiskondlikele valupunktidele ehk mis võib juhtuda siis, kui inimese arvamust kuulda ei võeta ning milleni see viia võib.
Müstiliste elementidega „Jälg“ krutib parajas tonaalsuses pinget ning pakub sobivas mõõdus musta huumorit. Nauditav ja haarav film on ood looduse ilule ja loomade elule. Paralleelselt avatakse inimmaailma keerukust ja väärtushinnangute põrkumise põhjuseid ja tagajärgi – äärmuseid, kuhu jõuti vastuseta jäänud valu tulemusel. Kahjuks ei pääsenud sel korral küll „õigus jalule“, kuna keerukate eetiliste paralleelide tõttu puudub filmis üks kindel kurjategija ning jahimeestele kätte maksnud naisel õnnestub lõpuks kaasabiga põgeneda. Ent režissööri taotluslik ja peenekoeline süžee ei määratle kindlalt ühe või teise tegelase õigsust või eetilisust vaid laseb vaatajal ise otsustaja, kelle poolel olla.
Jälg/ Spoor/ Pokot
2017
Režissöör: Agnieszka Holland
