Määratlemata Aasta loom 2018 – ilves

Aasta loom 2018 – ilves

Lisas Andra -

jaan. 4, 2018

9589

Tänavuse aasta looma tiitlit kannab ilves – meie metsade ainus kaslane, kes inimesele enamasti märkamatuks jääb.

Kus ta elab?

Euraasia ilves (Lynx lynx) on Eesti metsades elav kaslane, kes on meil küll laialt levinud, kuid kelle olemasolu jääb tema madala arvukuse ja varjatud eluviisi tõttu enamasti märkamatuks. Sarnaselt teistele suurkiskjatele seostatakse ilvese leidumist sageli vaid suurte inimtühjade metsamassiividega, kuid tegelikult ei ole ilves inimeste suhtes sugugi nii pelglik.

Ilvese elupaigaks sobib hästi ka põldude ja metsaga vahelduv kultuurmaastik ning pimeduse varjus võib tema rada kulgeda üsna inimelamute läheduses. Siiski peab iga isendi eluala ehk kodupiirkond, mis Eestis ulatub mitmesaja ruutkilomeetrini, olema vähemalt poolenisti kaetud metsaga, sest liikuda eelistab ilves valdavalt metsas ning seal asuvad ka tema päevased puhkamisasemed ja pesakohad poegade kasvatamiseks. Lisaks varju pakkuvale metsale sõltub ilvese hea käekäik saakloomade olemasolust.

Mida ilves sööb?

Eestis toituvad ilvesed peamiselt metskitsedest, kuid söövad võimalusel ka teisi sobivas suuruses imetajaid nagu hall- ja valgejänes, kobras, rebane ning kährik või suuremaid linde nagu sookurg ja metsis.

Kõrge metskitse arvukuse korral on teiste liikide osakaal ilvese toidus siiski üsna väike. Kuna ühest metskitsest jagub ilvesele toitu mitmeks söögikorraks, siis viibib ta saagi juures harilikult senikaua, kuni kõik söödav on otsakorral. See võtab tavaliselt aega 2 kuni 3 päeva. Sel ajal võivad ilvese tema murtud saagi juurest eemale peletada näiteks hundid või metssead, kuid ka inimesed. Sellisel juhul asub ilves otsima uut saaki ning vana juurde enam tagasi ei tule.

Sõltuvalt metskitsede arvukusest murravad ilvesed uue metskitse keskmiselt iga 5 kuni 10 päeva järel. Sagedamini õnnestub neil saaki tabada alates suve teisest poolest, kui metskitsetallesid on palju, samas kui sigimisajal märtsist kuni aprilli keskpaigani söövad nad hoopis harva. Siis liiguvad isased ilvesed emaseid otsides väga laialt ringi, nende ööpäevased distantsid ulatuvad kümnete kilomeetriteni ning toitumiseks suurt aega ei jäägi.

Kes poega kasvatab?

Jooksuaeg on ka peamine aeg aastas, mil täiskasvanud emas- ja isasloomad omavahel üldse kokku puutuvad, sest ülejäänud aja elavad nad omaette. Ka kogu poegade eest hoolitsemine on ilvestel ainult emasloomade kanda. Pojad sünnivad ilvesel mai teises pooles või juuni alguses. Harilikult on neid 2 või 3, kuid harvadel juhtudel võib ema üles kasvatada ka 4 poega. P

eale poegade sündi viibib ema enamuse ajast pesas, milleks võib olla näiteks vastu mahalangenud puutüve juuremätast asuv lohk või suure pehkinud kännu alune. Esimeste nädalate möödudes võib emailves pesapaika vahetada ning edasi hakkab ta toiduotsinguil poegi järjest pikemaks ajaks omaette jätma. Suve teises pooles jätab ema kindlad pesapaigad maha ning hakkab poegi viima ühe murtud saaklooma juurest järgmise juurde. Talve alguseks on pojad piisavalt suured, et liikuda saagiotsingutel koos emaga.

Pojad jäävad ema juurde kuni uue sigimishooajani järgmisel kevadel, mil nad peavad endale uue eluala otsima ning üksinda hakkama saama. Iseseisvumine on noorte ilveste elus kindlasti üks raskemaid aegu, millele viitab ka see, et just aprillis ja mais satub inimeste elamute lähedusse mõnikord haigeid või nälginud isendeid. Suguküpsus saabub emastel ilvestel teisel ning isastel kolmandal eluaastal. Siiski toovad ka emased oma esimese pesakonna ilmale sageli alles kolmeaastaselt.

Ilvese arvukus

Eestis on ilves jahiuluk ning igal aastal lubatakse küttida teatud hulk isendeid, mis määratakse vastavalt populatsiooni arvukusele. Ilvese arvukuse hindamisel on oluline roll jahimeestel, kes talvel lumega metsas liikudes märgivad üles poegadega emasloomade ehk pesakondade jäljevaatlused. Üle Eesti kogutud vaatlused kantakse kaardile ning kevadel peale jahihooaja lõppu hinnatakse vastavalt vaatluste paiknemisele, kui mitu poegadega emaslooma sel talvel Eestis kokku elas. Just pesakondi loendatakse, et üksikute isenditega võrreldes on nad vähem liikuvad ning seetõttu ka üksteisest kergemini eristatavad.

Seega ilveste koguarvu Eestis tegelikult ei jälgitagi, sest see nõuaks juba oluliselt töömahukamate meetodite kasutamist, vaid selle asemel seiratakse iga-aastaselt hoopis sigivate emasloomade kui populatsiooni elujõulisuse seisukohalt kõige olulisema demograafilise grupi arvukuse muutumist. Viimase kümne aasta jooksul oli ilvese arvukus haripunktis 2008. aastal, mil kogu Eestis loendati kokku üle 120 ilvese pesakonna. Populatsiooni suurus oli siis ligikaudu 800 isendit. Sealt alates on ilveste arv vähenenud ning 2016. aastal oli Eestis vaid 50 kuni 60 pesakonda. Selle peamiseks põhjuseks võib pidada vahepeal toimunud metskitsede arvu järsu languse ja ilvese küttimise koosmõju. Kuigi metskitsepopulatsioon on tänaseks taastunud, siis ilvese arvukuse taastumiseks kulub veel aega. Madala arvukuse tõttu ei ole viimastel aastatel lubatud Eestis ka ilveseid küttida.

Erinevalt kodukassist ujub ilves meelsasti, vette läheb isegi talvel.
Kuigi ilvese esi- ja tagajalad jätavad sarnase neljavarbalise jälje, on tema esijalgadel tegelikult viis varvast. “Liigne” varvas paikneb aga nii kõrgel, et ei ulatu jälge jätma.
Ilvese ainsaks looduslikuks vaenlaseks on hunt. Metsakoer võib metsakassi rünnata siis, kui viimane parajasti einestab ja seetõttu ümbrust eriti pingsalt ei jälgi.
Ilvese liha sünnib süüa inimeselgi. Praad tuleb ainult korralikult läbi keeta: paljud ilvesed on nakatunud eluohtliku siseparasiidi keeritsussiga.
Põnevamaid ilvese küttimise viise on tema metsast välja meelitamine haavatud jänesekisa järele aimates. Isegi täis kõhuga ilves tuleb uurima, ega jänes ei saa talle kuidagi kasulik olla.