Peagi lõppev talv Eesti metsades on olnud kitsedele tõeline pidu. Eluaegse metsamehe ja looduskoolitaja Vahur Sepa sõnul pärssisid ilmaolud tublisti huntide ja ilveste saagivõimalusi. Just see on peamine põhjus, miks jäid ja jäävad ka praegu väiksematel maanteedel liiklejatele sageli silma enam kui kümnepealised kitsekarjad.
Sepa sõnul soosisid tänavused ilmad eriti just kitsi. „Kitsi on palju, aga huntidel ja ilvestel on neid raske kätte saada. Kitsed on täis elujõudu, sest talv tuli alles jaanuari keskel,“ ütles Sepp Postimehele.
Ta selgitas, et huntidele ja ilvestele oleks rohkem meeldinud varasem paks lumi, millel on koorik peal.
„Kui kits oleks lumel liikudes vastu kevadet end kurnanud ja rasvad ära raisanud, oleks ta kiskjatele kerge saak,“ rääkis Sepp. Tema sõnul on nii ilves kui ka hunt talv läbi küttinud nõrgemaid ja väetimaid kitsi ning alles jäänud elujõulisi välejalgu on nüüd raske tabada. „Noor hunt, kes sel kevadel aastaseks saab, küll kitse kätte ei saa. Füüsis ja kogemused lihtsalt ei luba,“ konstateeris Sepp.
Hundid on viimastel aastatel keerulisse olukorda sattunud ka seetõttu, et seakatk on nende põhitoidu hävitanud. «Üheksakümmend protsenti metssigadest on kadunud ja hunt enam nendega arvestada ei saa,» ütles Sepp. Hunt peabki nüüd ümber spetsialiseeruma põdrale ja kitsele. Sepa väitel tähendab see jahitaktika muutmist ning seetõttu on hunte näha ka lagendikel ja põldudel, ent sinna kutsikaid kaasa ei võeta. «Nad peavad ilmselt riskantseks kutsikaid põldude vahele vedada või segavad nad jahti,» arvas Sepp. Kui jaht korda läheb, hõigatakse seni metsas peidus olnud nupsikud järele ja einestatakse üheskoos. Huntide loenduse vead tulevadki Sepa sõnul sellest, et kord nähakse hundiperesid koos, kord ilma kutsikateta.
Loe edasi Postimehest.
