Jahi- ja metsamees: Eesti hundid vajavad kaitset

Jahi- ja metsamees: Eesti hundid vajavad kaitset

1970
Foto: Flickr

Eesti huntide käekäik teeb murelikuks. Ühest küljest piiravad neid haigused ja ebaprofessionaalne jaht. Teisalt ümbritseb neid meedia kõmu.

Meediakanalites levib info, et hundid on verejanulised, söövad koeri ja teevad muid sigadusi. Tuleb kurvastusega nentida, et leidub tõesti väike hulk hunte, kes on hakanud inimeste läheduses tõsiseid pahandusi tegema, kirjutab Mati Sepp Maalehes.

Millest see tuleb? Ma pole veel kuulnud asjakohaseid põhjendusi, miks hundid sellisel viisil käituvad.

Kui olin veel poisike, sõid hundid meie taksikoera ära. Tekib küsimus miks hunt üldse taksikoera ära sõi? Kui ma lapsena sellele ei mõelnud, siis täiskasvanuna vajab see küsimus vastust. Olen nüüdseks olnud jahimees juba üle kümne aasta ja tean, et just noored ja haiged hundid söövad koeri. See, et haiged hundid koeri söövad on loogiline – kui hunt on kärnas, on ta kaotanud oma jõuvarud ja pole võimeline metsast saaki kätte saama. Õuel olev koer on ilmselt ainuke saak, millest tema jõud talvel üle käib. Lambad on enamasti lauta kevadet ootama viidud. See selgitab, miks haige hunt koeri sööb, kuid miks just noored hundid koeri ja lambaid söövad?

Looduse hoidmiseks tuleb jahimeestelgi oma arusama ja suhtumist huntidesse muuta. Mõistan, et see on raske, sest huntidega koos konkureeritakse ühtedele ja samadele saakulukitele (põder, punahirv, metssiga ja metskits), kuid mis on olulisem – kas see, et hundid terroriseerivad külaelanikke ja lambakasvatajaid või rahulik kooselu ühe majesteetlikuma metsaasukaga Eesti looduses?

Loe lähemalt Maalehest.