Tänapäeval enam tavaliselt poegade karusid ei kütita ning karuemade ja karupoegade ellu on see toonud suuri muutusi.
Norra ja Kanada teadlaste uuringust ilmneb, et inimese küttimiskommete toimel on hakanud poegi kauem enda juures hoidma, kuid saavad poegi seejuures ka harvemini. Kui paarkümmend aastat tagasi elas keskmine Norra või Rootsi karupoeg koos emaga 1,5 aastat, siis nüüd esineb üha sagedamini juhtumeid, kus poeg vantsib ema sabas veel kuni 2,5 aasta vanuseni, vahendab ERR.
Euroopa pruunkaru on kogu maailmas üks paremini uuritud loomi. Norras ja Rootsis on nende elu väga tähelepanelikult jälgitud alates 1984. aastast. Selle aja jooksul on Rootsis karusid üha arvukamalt küttima hakatud. Käesoleva kümnendi esimesel poolel lasti Rootsis igal aastal umbes 300 karu. Et aga poegadega emakaru laskmine on keelatud, siis on üksikul emasloomal neli korda suurem tõenäosus püssikuuli ette jääda kui pojaga emasloomal. Pojaga koos liikuda on karul seega ohutum.
Just selle asjaolu toimel ongi arvatavasti suurenenud nende emakarude osakaal, kes hoiavad poegi enda juures aasta võrra kauem. Ajavahemikus 2005–2015 kasvas see osakaal seitsmelt protsendilt 36 protsendini. Seejuures ei muuda oma käitumist üksikloomad, vaid karupopulatsioonis on suurenenud nende emakarude proportsioon, kes poegi kauem hoiavad.
Joanie Van de Walle Sherbrooke’i ülikoolist, Andreas Zedrosser Norra eluteaduste ülikoolist ja nende kolleegid kirjutavad sellest ajakirjas Nature Communications.
