Kes on see habras blond naine, kes eelistab ka täna ninapidi telekas või arvutis istumisele iga kell kalapüüki või jahiretke ning tegeleb lisaks laskespordiga?
„Niipea kui ma käima õppisin, võttis isa mu metsa kaasa,“ ütleb Aarika Jõgiste ajakirjale Looduses. „Mu esimesed mälestused ongi metsast ja jahist. Kuidas saksa jahiterjerid täitsa pööraseks läksid, kui neil adrenaliin lakke tõusis. Kõik need lõhkised käed, kui neid sai urust tagasi tiritud. Nahavõtmised ja -kuivatamised… Sellised lapsepõlvemälestused siis.“ Kui Aarika sai 10‒12- aastaseks, võttis isa tütre ka kalale kaasa ja andis spinningu kätte – pusserda nüüd. Tütar sai hakkama ja nautis seda.
„Ma ei nimetakski kalapüüki, jahti või niisama metsas käimist üldse hobideks,“ jätkab Aarika õlgu kehitades. „Pigem on see elu osa. Isa läheb metsa – mina lähen kaasa. Näiteks kui on vaja loomade söödakohale vilja viia. Ja kui on vaja Gyproci plaate seina panna, siis paneme ka. Tuleb uus Autoleht, siis loeme seda koos. Läheb isa mõne autoga proovisõitu tegema, sõidan ka mina ikka kaasa. Mul vist on isaga natuke teistmoodi läbisaamine kui teistel tüdrukutel.“ Aarika vanem õde ja emagi käisid isaga metsas kaasas, aga püsivam huviline oli ikkagi noorem tütar.
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses aprillinumbrist!
