TEKST TAMUR KUSNETS
FOTOD Remo Savisaar, Tamur Kusnets
ILLUSTRATSIOONID: Johanna Mauer
Kui tulin koju esimese pargitud kopranahaga, näitasin seda ka oma kõige väiksemale pojale viiest, kes katsus pehmet talvekarva, võpatas korraks arvatavas äratundmises ning vaatas mulle siis otsa, suurtes tumedates silmades etteheitega segatud jahmatus: „Nurri?!“
Raske oli sel hetkel tõsiseks jääda, sest tõepoolest olin mitu korda suure suuga lubanud kassiraisa seina peale vaibaks lüüa tema täiesti kontrollimatu seedetrakti pärast, aga seekord polnud asjad muidugi nii hullud. Ka pisipoeg rahunes, kui nägi pruunitriibulist kingakratsijat diivani all vedelemas ja oma musti plaane haudumas – eks ma lahendan selle näuguriga asjad hiljem, kui tunnistajaid vähem …
Aga see selleks – tuleb endale aru anda, mida me kopranärust üldse soovime –, kas tegemist on kahjuritõrjega soolestiku põhjani solvunud talumehe maadel või küttimisega ulukisaaduste maksimaalseks ärakasutamiseks. Mina pooldan seda teist lähenemist, kuigi agraarpiirkondades võib saakide hävimise tõttu olla aktuaalne ka esimene variant.
Milles näen probleemi, on talupoegade ürgne soov (nagu ka nende klassivaen feodaalide vastu) koprad sootumaks ära kaotada, samal ajal kui jahiuluk peaks looduse mitmekesisuse huvides siiski jahialal edasi elutsema. Nii et tegutseda tasub nõnda, mis võimalikult hästi rahuldaks mõlema poole huvisid. Etteruttavalt iseennast kiitvalt kõrva tagant sügades: ühes piirkonnas õnnestus mul kahe koprapere piiramisrõngas olevale majapidamisele osutada nii palju abi, et ühes kuhilas jäi tegutsema kobras vaid juhusliku gastrolöörina ja teises kahandasin kobraskoosseisu sellise määrani, et nad muutusid ettevaatlikuks nagu partisanid 1941.–1942. aasta talvel ega suutnud palju kurja teha.
Lõksupüük
Lõksuga siis lõksuga, aga kuidas? Alustasin selle kõigega loomulikult iseenda tarkusest, ilma erilise hariduseta, millele vastavad olid ka esimesed tulemused. Ühel hommikul tegin tammi hamba, panin lõksu paika ja teisel hommikul kontrollisin: esmase isu äratamiseks lubas Suur Vaim Manitou mulle ühe keskmise kopra ning sellega asi ka mitmeks nädalaks piirdus. Siis sain aru, et täpselt nagu iga teine asi, nõuab ka lõksupüük aega. Kopral on toiduvaru tavaliselt piisav, seega võib loom trehvata püünisesse heal juhul kord kolme päeva tagant, minu kogemuse põhjal vähemasti. Sellest algaski lõksutamise seadmine pikema aja peale, sest vedruteras võib vinnastatuna päevi vastu pidada, peale selle ei juhtu ka saagiga midagi. Hilissügisel ja talvel on temperatuur vee all madalam külmkapi omast ja kiskjaid sinna peale saarma eriti ei satu – seega roiskuma ei lähe seal miski isegi nädalaga. Ühesõnaga, venitasin püüniste vinnas hoidmise aja umbes kolme päevani ja see suurendas ka edu: kindel mis kindel juba seetõttu, et raudade paigaldamise häiriva teguri unustamiseks oli ulukile rohkem aega jäetud.
Alati aga ei aita seegi. Kobras, kes on pälvinud minu sügava lugupidamise nii usinuse kui ka nutikusega, ei lase end sugugi nõnda lihtsalt üle kavaldada. Paigaldasin kord rauad nii osavalt kui suutsin ja katsin jääaugu kuuseokstega, et see nii ruttu kinni ei külmuks. Tulin paari päeva pärast tagasi, nädalalõpp ja külmad õlled koos kuuma saunaga mõtteis tiirutamas. Laiskus oli kuidagi juba keres ja arvasin, et laupäevaõhtuses vaikses õllelibistamises ehk ei viitsikski kobrast nülgida … Nii ma ei olnudki eriti pettunud, kui leidsin püünised tühjadena eest ja suundusin viimase lõksu poole Maaritsa külje all.
Lõin viimasel augul jää kannaga katki, haarasin kaikast ja – pihku jäi pool selle algupärasest pikkusest, sildike koos kontaktandmetega kohmetult lipendamas ühes ja laitmatult puhas lõikejälg teises otsas. Laiskus kadus, nagu oleks kits sabaga löönud.
Vargad! Tulekahju! Mõrtsukad!
Minu püünis?! Kes julges?! Tee oli ju kah kohe kõrval, sildike lõksu osutamas ja ehk otsustas keegi endale lihtsa vaevaga uue püünise hankida ning erilise mõnitusena pistis kaikaotsa jääauku tagasi? Siis meenus mulle nöör raudade küljes, aga seda sikutades jäi samuti pihku vaid jupats. See kallutas mind veelgi enam vargust kahtlustama. Õnneks ei hakanud ma raevust tumestatud mõistusega oma raudu käsipidi põhjamudast otsima.
Viha taandus tasapisi ja kui olin jääsulbi kõrvale ajanud, nägin teist puhast lõikejälge vaksasügavusest veest vastu jõllitamas. Urgitsesin ettevaatlikult ja sikutasingi rauad koos kaikaga jääaugust välja, vinnastatud asendis ja puha – sedavõrd peenelt oli kopraraibe oma lõiketööd teinud …
Nii pikka ja ülbet keskmist sõrme polnud mulle veel ükski uluk näidanud! No pasaran![1] Oota, sa ülemõõduline lamesabaline kännuõgijast rott! Ma sulle kontrrevolutsioonilise tegevuse eest veel ehitan! Rahvamajanduse saboteerimine! Eraomanduse agitaator ja sotsialismivaenulik element! Kuigi need süüdistused on muidugi pigem silmakirjalikust vihast kui tegelikest asitõendeist ajendatud. Kobras esindab nõukogulikku mõtlemist kaunis ilmekalt, sest ta ei oota looduselt armuande, vaid võtab ise ning paneb nagu Lible jõedki tagurpidi voolama. Anna sellistele vaba voli, siis on Marsil kah õunapuud õites …
Kuid see kobras jäigi mul kätte saamata ning tõenäoliselt peab ta oma urus peenikest naeru tänini – kui ma just teda ekstra sihikule ei võta. Igatahes on see õiglase kättemaksu plaan mul kuklas haudunud juba pikka aega.
Sellisel moel sain erinevatest kuhilatest üsna mitu kobrast, kelle nahad olid ilusad. Mul sündis lausa auahne plaan lasta endale teha kopranahkadest tekk abieluvoodile, et muuta armastus nii-öelda veekindlamaks. Seda plaani oskuslikult serveerides oma kallile kaasale, kelle puhul ma alati kõhklen, mida temakesel rohkem on, ilu või mõistust, õnnestus mul ikka veel kord ja siis veel üks viimane kord koprajahiasju edendada. Siis tuli aga lausa saatus ise appi, sest lõksu ujus saarmas, kelle naha keskkonnaamet lubas lahkesti endale jätta. Kiites saarma ilu naise kraena, lükkasin jahihooaja mitteametlikku lõppu veel pisut kaugemale.
Pühendumise asi
Vahemärkusena olgu mainitud, et linnajahimehe põhiline kuluallikas küttimisel on kütus: sõita tuleb 30 kilomeetrit linnast välja ja siis veel tagasi. Kaks korda nädalas suurendatud maastikuläbivusega masinal nõnda lõkse kontrollimas käia muutub neetult kulukaks. Peale kõige muu peab kopraga kohe ka tegelema hakkama, et jahisaadus raisku ei läheks. Kui juba kaks kobrast ühel päeval pihku satub, on minimaalselt kolm tundi tegevust ka kodus kindlustatud – aeg on järgmine suur kuluartikkel … Ning kui abikaasa sööb kopravorsti hea meelega, siis teatud piirist edasi minnes hakkab ta nurisema aja pärast, mis sellele kõigele kulutatakse (sest kütusekulust vaikib iga jahimees kodurahu huvides targu).
Mis puudutab nülgimist ja paljude jahimeeste suurt hirmu nõrede-näärmete kättesaamise keerukuse ees, siis minul pole kordagi õnneks läinud näärmeid lõhkuda ega sellega liha saastada – küllap lohakusest. Olen lugenud foorumitest korduvalt, kuidas jäägrid paanitsevad näärmete pärast, aga tegelikult pole põhjust: midagi hullu ei juhtu. Nuga peab mõistagi terav olema. Juba jupimat aega aga eelistavad minu poegkaksikutest jahilised kobrast ise riidest lahti võtta.
Kui viisin nahku parkimisse, siis selgus, et 11-aastased oskavad isegi paremini nülgida kui keskmised kütid. Parkalitöökojas oli näha kuni sentimeetrise lihakihiga räbaldunud nahku (millest polnud aru saadagi, mitme looma omad seal olid), kuid laste nülitud ja soolatud nahad olid kenasti õhukesed ning kuivatatud. Küllap see on pühendumise asi …
Raudade paigaldamisel tasub hoolega jälgida, milline on vooluveekogu säng ning kas sellest hargneb käigukesi-kanaleid kõrvalsuundadesse. Täpselt samamoodi nagu kobras paisutab vett – kõige kitsamast ja efektiivsemast kohast – tuleb paigaldada rauad kohale, mida kobras liikumisel ei saa vältida. Otse urusuudme ette asetamine pole mul siiani veel tulemust andnud, kahtlustan, et loom kasutab sel juhul lihtsalt varuväljapääse …
Näiteks kui kuhil asetseb põhilisest nirest, kraavist või jõekesest kõrval, siis tasub lõkse paigaldada nii alla- kui ka ülesvoolu pesast. Pole ju teada, kummale poole nad lähemal ajal otsustavad ujuda ning sedaviisi on kindlustatud mõlemad. Niisuguse eraldi asetseva kuhila juures tasub uurida ka, millisest kitsusest loomad peakanalisse sisenevad ja paigaldada püünis sinna: töötas mitu korda lausa eeskujulikult. Ei tasu unustada, et kobras, va sunnik, on tark loom ja saab varsti aru, et mingis kindlas kohas pesitseb seletamatu kurjus, mis ringiluusijaid surnuks kägistab – umbes nagu Ugri-Mugri mütoloogia raudhambuline näkk või laukakoll. Ta väldib seda kohta piisavalt kaua, nõnda et mina näiteks loobusin seal mõneks ajaks püüniseid üles seadmast. Olen avastanud sedagi, et mõnes kohas on koprasaadanal urud sügavate ujumiskanalite all. Seda oli kõhedavõitu avastada, sest niigi olin rinnuni vees. Siis varises vana koopalagi sisse ning üksnes kiire kahmamine pajuokstest päästis üle pea sisse vajumast, sest põhja selles käigus ei tajunud ma kuidagi. Äärmiselt võimekas loom, seda peab tunnistama.
Sedaviisi, iga korraga üha uuesti ja uuesti oma kogemusi meelde tuletades ning värskemate kogemuste najal lõksude paigaldamist täiustades, õnnestus pea iga korraga mõni kobras pihku saada, kuni lähenev kevad tuletas pärast üht iseäranis suurt isakobrast meelde, et igal asjal on mõõt – nii ka jahikirel. Pean aga tunnistama, et jahipidamisest rohkem armastan ma üksnes oma naist. Et armastatud abikaasal pärast pikka tööpäeva oleks argielus pisutki elevust[2], otsustasin kopra nülgida meie linnakorteri dušikabiinis. Jajah, mõned võiksid isegi imestada, kust ma sellise julguse võtsin. Ega see meheks olemine abikaasa pilgu all nii lihtne ole ühti, kui aus olla.
Nõuandeid koprapüügi kohta loe lähemalt Eesti Jahimehe 2 numbrist.
[1] Ei lähe läbi! (hisp k).
[2] Mis elevust kuue mehe tagant koristades, nende pesu pestes või iga päev 20 liitrit suppi keetes elus ikka olla saab? Üksnes laisklemine ning jõudeelu …
