Peagi jõuab ühele poole metsise mängu kõrgaeg. See on metsise aastases elutsüklis vaid üürikesed 2 nädalat kestev aeg, mil mänguplatsidel käib kukkede vahel tõsine jõukatsumine.
Metsise asurkond on hakanud taastuma
Veel aastaid tagasi oli metsise seisund Eestis olukorras, kus arvukuse püsival langusel ei paistnud lõppu tulevat, kirjutab Meelis Leivits Keskkonaagentuuri kodulehel. Võrreldes 1980. aasta seisuga on liigi arvukus tänaseks kukkunud 44%. Käesolevaks ajaks võime kergendusega tõdeda, et arvukuse püsiv langus on suudetud pidurdada. Väga suur efekt arvukuse languse pidurdamisel oli kahtlemata 2014. aastal Eestisse jõudnud sigade Aafrika katku epideemial ja sellele järgnenud drastilisel metssigade arvukuse langusel. Oma osa on ka juba 2013. aastal kaitstavatel aladel ulukite lisasöötmise keelu kehtestamisel, enne seda kehtis keeld vaid metssigade lisasöötmisele metsise püsielupaikades. Nimelt koondavad söödakohad mitte ainult metssigu vaid ka närilisi ja neid jahtivaid kiskjaid, kes metsise mune ja tibusid võimalusel hea isuga söövad.
Esimesed märgid mängude suurenemise kohta avaldusid 2015 aasta kevadel. Tänaseks võime juba tõdeda, et viimase 5 aasta arvukus on stabiliseerunud. Tulemus, et metsise asurkond on hakanud taastuma, on võimalik ainult sellele, et meil on veel säilinud piisaval hulgal kvaliteetseid ehk heas seisundis elupaiku. Selle poolt kõneleb fakt, et kaitsealade võrgustikul on viimasel viiel aastal olnud asurkonna taastumine kiirem, kui väljaspool metsise kaitseks loodud alasid. Suhteliselt heas seisus elupaikade säilimine on olnud võimalik tänu metsise kaitseks rajatud kaitsealade ja püsielupaikade võrgustikule.
Siiski ei ole metsiseasurkonna taastumine üle Eesti olnud ühtlane. 2009-2017 kogutud metsise mängude seire andmete analüüsil on eristatavad piirkonnad, kus mängude suurus on valdavalt kasvanud või stabiilne ning piirkonnad, kus mängude suurus on valdavalt kahanenud. Seega, ei saa öelda, et metsiseasurkond oleks igas Eestimaa nurgas taastunud. Probleemseteks piirkondadeks on Järvamaa (Lõuna-Kõrvemaa, Väätsa), Jõgevamaa (Endla, Sadala, Vooremaa), Lääne-Virumaa (Lääne-Alutaguse) metsise elupaigad.
Üldistatult on tegu piirkondadega, mis asuvad Pandivere kõrgustiku servaaladel ning kuhu on ENSV ajal metsaparanduslikel eesmärkidel rajatud ulatuslikud maaparandussüsteemid. Teisalt on piirkonnad, kus metsiseasurkond on üsna jõudsalt taastunud – mängud on valdavalt kasvanud või stabiilsed ning avastatud on ka uusi mänge. Sellisteks piirkondadeks on Lahemaa, Põhja-Kõrvemaa, Ida-Alutaguse, Nõva, Soomaa. Üldistatult on tegu piirkondadega, mille elupaigad on jäänud suures osas puutumata suurtest maaparandusobjektidest. Kõige looduslikumas seisus on kahtlemata Ida-Alutaguse ja Lahemaa metsise elupaigad, kuna seal praktiliselt puuduvad maaparandussüsteemid.
Joonis. Muutused mängude suuruses 2009-2012 ja 2013-2017 seireperioodide vahel. Punane = kahanenud, roheline = kasvanud, sinine = stabiilne, roheline ring = tekkinud/avastatud, punane ring = hävinud, hall = teadmata.
Metsise sigimistsükkel on tihedalt seotud siirdesoometsadega. On teada-tuntud tarkus, et kuivendamine rikub ajapikku metsise elupaigad. Elupaikade hävimine toimub aegamööda. Alles aastakümnete möödudes ilmnevad koosluses muutused. Metsise mängude seire (2009-2017) käigus kogutud taustinfo analüüsil on selgunud, et kaugele arenenud kuivendusmõjuga elupaikades on metsise mängud keskmiselt 30-40% väiksemad, kui looduslähedase veerežiimiga elupaikades.
Kokkuvõtvalt – suured mängud esinevad sagedamini loodusliku või väherikutud veerežiimiga elupaikades ning kuivendusmõjude süvenemine toob kaasa mänguasurkonna hääbumise.
Mis mõjutavad metsiste elupaiku?
Lõviosa metsise elupaikadest on mõjutatud või tänaseks täielikult rikutud 1960ndatel rajatud metsaparandussüsteemide tõttu. Kuni käimasoleva kümnendi alguseni oli suur osa neist süsteemidest amortiseerunud, mistõttu edasine elupaikade degradeerumine oli pidurdunud. Viimastel aastatel hoogustunud metsaparandussüsteemide rekonstrueerimine on jõudnud ka metsise elupaikadesse ning isegi nendesse elupaikadesse, mis asuvad kaitsealadel ja püsielupaikades ning mis on Euroopa Komisjonile esitatud kui Natura2000 võrgustikku kuuluvad alad.
Metsise elupaikade näol on tegu valdavalt soomuldadel asuvate metsadega – 51% keskkonnaregistris arvele võetud metsise elupaikade pindalast asub turbamaadel. Nendest omakorda 40% (353,5 km2) asuvad maaparandussüsteemidel. On üldtuntud fakt, et kõdusoometsad on kasvuhoonegaaside emiteerijad. Seega, metsise elupaikadesse metsaparanduslikel eesmärkidel paigutatud ressurss kütab ühest küljest ilma, kuid rikub ajapikku ka ohustatud liigi elupaigad.
Väljavaated püsimajäämiseks
Metsise kaitse üheks pikaajaliseks eesmärgiks on saavutada asurkonna suurus 1500-2400 isaslindu. Käesolevaks ajaks on meil isaslindude arvukushinnanguks vähemasti 1300 isaslindu. Praeguse seisu säilitamine ja asurkonna kasvu tagamine võib eelolevatel kümnenditel saada tõsiseks katsumuseks. Eriti oludes, kus taastatud ja hooldatud kuivendussüsteemide mõjud aasta-aastalt süvenevad ning kehtiv seadusandlus ei sea mingit piirangut liigi elupaikade seisundi kahjustamise osas. Ainus lahendus seisneb kas selgete reeglite kehtestamises läbi looduskaitseseaduse täiendamise või liigikaitse eest vastutajate ning elupaikade kasutajate vahelises kokkuleppes.
