Kevadise hanejahi tõhusus sõltub rahvusvahelisest koostööst

Kevadise hanejahi tõhusus sõltub rahvusvahelisest koostööst

1960
Foto: Jaan Keinaste/Flickr

Rände jooksul põldusid rüüstavate haneparvede heidutusjahi läbimõtlemata korraldamine ei vähenda probleemi ning võib suurendada naaberriigi kahjusid, kirjutab ornitoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Mitmete haneliikide populatsioonid on viimastel aastakümnetel nii rändeteede kui ka talvitusalade põldudelt leitava üha rikkalikuma toidu tõttu oluliselt kasvanud. Põllumeestele võib aga hanede põldudel toitumine tekitada märkimisväärset kahju. Näiteks Hollandis talvituvad suur-laukhaned (Anser albifrons) põhjustavad aastas 2,5 – 4,5 miljoni euro eest kahju, mis teeb põllumehe jaoks ühe suur-laukhane hinnaks arvestuslikult 7 eurot.

Eestis on hanede tekitatud kahju vähendamiseks päevakorral kevadise heidutusjahi lubamine. Kahjude vähendamiseks on küttimist eelkõige kasutatud liig arvukate liikide, näiteks lumehane ühe alamliigi (Anser caerulescens caerulescens) puhul Põhja-Ameerikas, kes on hõivanud pidevalt uusi pesitsusalasid ning kelle arvukust on pelgalt küttides keeruline kontrollida. Teise lumehane alamliigi (Anser caerulescens atlantica) arvukus on kevadise küttimisega suudetud peaaegu kontrolli alla saada.

Kevadise heidutusjahi tõhususele argumenteerimiseks tuleks pöörata pilk teadusuuringutele. Haned tajuvad inimesest tulenevat ohtu sarnaselt looduslike kiskjate tekitatule, kuid on teadmata ohule reageerimise viis – näiteks mil määral lendavad linnud lihtsalt naabrimehe või naaberriigi põllule ja probleem ei lahene? Oluline on leida tasakaal põllukahjustuste ja linnuasurkondade jätkusuutlikkuse vahel, mida kohustavad järgima rahvusvahelised kokkulepped, Maailma Rändliikide Konventsioon (Convention on Migratory Species) ja AEWA (African-Eurasian Waterbird Agreement).

Hollandi teadlaste eestvedamisel uuriti praeguste teadmiste ja arvutisimulatsioonide abil küttimise ning hirmutamise mõju nii üksikutel põldudel kui ka kogu rändetee ulatuses Lääne- ja Põhjamere piirkonna suur-laukhanedele. Kui 1950. aastatel oli liigi arvukus vaid 10 000 – 50 000 isendit, siis tänaseks on see kasvanud 1,2 miljonini. Eriti ulatuslikult tekitavad haned kahju talvitamisaladel Hollandis, kuhu on loodud spetsiaalsed söödapõllud.

Kuna aga tavapõldudel kütitakse ligi 5% asurkonnast ning hanejaht on lubatud ka Venemaal, kus lastakse kevadrändel umbes 100 000 lindu, pani teadlasi küsima, kuidas mõjutab samaaegne erinevates piirkondades hanede küttimine rändeteel asuvate põldude kahjustusi? Erilise tähelepanu all olid Holland, Eesti ning Venemaa Tveri ja Neenetsi oblasti hanede peatuspaigad, kuna just neis piirkondades on hanede tarbitav toiduhulk suurim ning seal neid kas kütitakse ohtralt või peetakse heidutusjahti. Lisaks on neist kaks viimast piirkonda põhilised hanede peatuskohad enne pesitsusaladele jõudmist.

Andmed näitasid, et nii lindude hirmutamisel, küttimisel kui ka üksikute lindude surmamisel on otsesed ja kaudsed mõjud hanede rändele ning toitumiskäitumisele. Olulisim oli mõju hanede käitumise muutumisele konkreetsel põllul (haned muutusid valvsamaks), mis mõjutas kaudselt ka teiste põldude kasutamist toitumiseks ja sealset lindude käitumist. Kuigi suurenenud ohu korral võiks eeldada hanede varasemat rändele asumist, näitasid andmed, et suurenenud oht Hollandi talvitamisaladel põhjustas hoopis hilisemat rändele asumist, lühendas hanede peatumist Eestis ja Tveri oblastis, kuid pikendas peatusaega Arhangelski oblastis.

Selgus ka, et lokaalselt võib kevadise heidutusjahi lubamine olla tõhus, kuid tulemiks on probleemi nihkumine rändeteel nii-öelda naabrimehe põllule. Kahjustuste koguhulk sellest ei vähene. Hanede tõrjemeetmete rakendamine vajab seega hoolega vaagimist, kuna hädas on põllumehed kogu Euroopas. Leidmaks kõige tõhusama hanede arvukuse vähendamise viisi piirini, mis säilitaks siiski elujõulise hanede asurkonna, on eelkõige vaja teha rahvusvahelist koostööd.

Loe lähemalt SIIT.