Reede õhtul ootamatult ühele Saaremaa koduõuele ilmunud kaks karupoega viidi küll päästjate poolt saare sügavaimasse metsa, kuid ometi on nende elu tõsises ohus.
„Tõenäosus, et nad metsas ellu jäävad, on väga-väga väike,“ ütles keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi Maalehele ja ohkab sügavalt. Tegelikult ei tahaks ta neist karupoegadest üldse rääkida, sest keegi on teinud suure vea, mida Talvi sõnul võib isegi kuriteoks nimetada: on päevselge, et need kaks mõmmikut on inimesega üsna tihedalt kokku puutunud.
Talvi kinnitusel pole aga siiani kusagilt külavahelt, kus alati ju keegi teab ja näeb, mis sünnib, välja tilkunud mingit infot, kuidas need praegu nii armsana näivad mõmmikud Saaremaale sattusid, miks nad inimesi ei karda ning kuidas loomahakatised siiani metsas hakkama on saanud. Kõik see on üks suur ja sügav mõistatus.
„Infot meil nende karupoegade kohta on, aga asja sisu ei tea,“ tõdeb ka Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, lisades, et fakte on teada vaid üks – see et loomad pole inimpelglikud.
„Tegemist on juhtumiga, mille kohta ei oska seletust anda. Kas looduse vingerpuss või kellegi kuri käsi? Ei tea. Samamoodi nagu see, kuidas sattus Saaremaale seakatk, kui Läänemaa sellest ometi puhas oli,“ räägib elupõline jahimees ja loodusetundja.
Tema sõnul Eesti Jahimeeste Selts kohvipaksu pealt ei ennusta ning sestap ka väikeste mesikäppade senise elu kohta mingeid oletusi teha ei soovi.
Küll aga selgitab Lillemäe, et inimpelgus antakse kiskjatele, sealhulgas ka karupoegadele emapiimaga kaasa. Karu paikneb toitumisahela tipus, ta teab, et võib süüa kõike ja käia kus tahab, tema ainus hirm on küti püssitoru ette jäämine. Ja seda sünnist saadik – hirm inimese ees antakse loomalapsele emapiimaga kaasa.
„Seda nimetatakse Yellowstone’i sündroomiks,“ ütleb Lillemäe ja selgitab, et kui maailma esimeses, Ameerikas asuvas Yellowstone’i rahvuspargis omal ajal karude küttimine lõpetati, hakkasid nad inimesi murdma. Sestap on suurkiskjate mõistlik küttimine selleks, et inimeste ja loomade kooselu maamunal sujuks, tema sõnul paratamatu.
„Jahimehed on kogu aeg rääkinud, et me ei pea kiskjaid vaenlasteks, aga sõprust pole nendega ka mõtet kultiveerida. Mõistlik küttimine hoiab ära keskkonnakahjud ja kodu- ning kariloomade murdmised,“ rõhutab Andres Lillemäe.
Tõnu Talvi loodab, et karupojad enam inimeste juurde ei ilmu ja keegi neid metsa otsima ka ei lähe. Mõmmikuid looduses juhuslikult kohates peavad inimesed nendest eemale hoidma. Kui aga tõesti mingid asjaolud, mis tegelikult ei ole vabandatavad – näiteks inimese edevus ja uudishimu või ka loomade toitmise soov – karud inimestega taas kokku peaks viima, siis transporditakse karupojad mandrile veelgi sügavamasse metsa.
„Selline plaan meil praegu on. See on ainus ja viimane võimalus anda neile pisut aega, et nad õpiksid looduses iseseisvalt toime tulema ja karuelu elama,“ sõnas Talvi. Lootus, et noored loomad karuelu omal käel selgeks saavad, on siiski üliväike ning sestap ta võimalike edasiste sammude peale praegu mõelda ei soovi. „Ei taha spekuleerida.“
Allikas: Maaleht
