TEKST KAAREL ROHT
Jahituristide panusest veelinnujahi tulemuslikkusele eelmisel jahihooajal ajendas kirjutama kirglik arutelu. Riigikogu komisjonid on istunud koos, et arutada, kuidas jahituriste korrale kutsuda.
Nimelt esitati riigikogule lahendamiseks 2500 allkirjaga petitsioon „Aita lõpetada seaduslikud veelindude tapatalgud!“. Jahiseaduse muudatustele vaatamata pole õhin vaibunud ja endiselt ostitakse konfliktikohta (vt Sirle Matti lugu 21. juuni Pärnu Postimehes „Ornitoloog. Koolitamine ei lõpeta lindude tapatalguid“).
Kirjutatu põhineb peamiselt emotsioonidel ja lugejal jääb teadmata, kui palju käib meil välisriikide kodanikest jahimehi veelinnujahil, kus nad jahivad ning kui palju seejuures kütivad.
Paljud välisküttidest on käinud Eestis veelinnujahil kümmekond aastat ja sulandunud meie jahiseltskondadesse. Tõenäoliselt käivad nad edaspidigi. Samal ajal pole riik viitsinud analüüsida, kui suur hulk kohalikke jahimehi peab veelinnujahti ja kui palju linde saagiks saab.
Internetti paisatud pilt võib põhjustada uusi vandenõuteooriaid, eriti kui ei süüvita asja tegelikku olemusse ega tugineta faktidele.
Ametnike sõstrasilmad olid hämmastusest ümmargused, kui keskkonnakomisjonis küsiti korduvalt jahituristide arvu ja lastud veelindude kohta. Keegi ei võtnud tuld enda peale ega andnud konkreetset vastust, kes ülevaate andma peaks. Mujal maailmas koostavad selliseid analüüse keskkonnaagentuuri-laadsed asutused. Võib-olla on asi lihtsalt ekspertide puuduses?
Ornitoloogiaühingult uuringut tellides ei pruugi tulemus olla erapooletu. Seda enam, et nemad olid petitsiooni algatajad. Nii oligi lihtsam rehmata käega ja konstateerida: me teame ju kõik, kuidas asi tegelikult käib.
Analüüsiks kasutati jahilubadelt kogutud teavet koos keskkonnaagentuuri 2017/2018. aasta jahindusstatistilise aruandega jahipiirkondade kaupa. Minu otsingud jäid viljatuks, kui otsisin avalikke andmeid sisaldavat jahindusstatistilist aruannet keskkonnaagentuuri kodulehelt. Tuli abi paluda.
20. august – optimaalne kuupäev
Veelinnujaht algab 20. augustist – iseseisvuse taastamise päeval. Pärnu Postimehe loos tõi ornitoloog Mati Kose paralleeli, et Eesti on Balti riikidest ainuke, kus iseseisvus taastati vereta. „Kui mingi seltskond tähistab veretut vabanemist jahilindudele verepulma korraldamisega, on see sügavalt amoraalne,“ lausus ta. Igal inimesel on õigus oma arvamusele, nii ka Mati Kosel.
Veelinnujahi alguskuupäev on 20. august vähemalt aastast 1979. Vaevalt et keegi oskas siis unistada iseseisvuse taastamisest. See kuupäev on kõige optimaalsem nii veelindude bioloogiat kui ka meid ümbritsevaid riike silmas pidades. Soomes algab jahipidamine nii hanedele kui ka partidele 20. augustist, tõsi küll, algusega kell 12. Nii ka tänavu. Lätiski tähistab sama kuupäev veelinnujahi algust. Venemaal ja Valgevenes algab pardijahihooaeg nädalakese varem.
Riiklikel pühadel pole jahipidamine iseenesest ju patt. Iseseisvuspäeval on korraldatud verepulmi metssigadele, et täita riigi korraldust vähendada metssigade arvukust Aafrika seakatku tõrjumiseks. Kes veel päevasest rassimisest jaksas, turgutas end õhtul presidendiballi kaemisega, kuhu jahindusorganisatsioonide esindajaid eriti ei kutsuta.
Jaanuarikuu esimene püha (1. jaanuar) oli traditsiooniliselt hagijate jooksutamise päev. Jänese laskmisega oli nii, kuis oli.
Seega puudub sisuline mõte nihutada pardijahi avakuupäeva päeva või kahe võrra siia-sinna. Seega puudub sisuline mõte nihutada pardijahi avakuupäeva päeva või kahe võrra siia-sinna. Ornitoloogide tungival nõudmisel on hanejahi algus lükatud kuu võrra hilisemaks ja varem rändelt saabunud lindudega tuleb põllukahjustuste ilmnemisel saada sotid sirgeks muul moel.
Kui Euroopa muus osas kasvab hallhanede arvukus jõudsasti, kohe nii jõudsasti, et arvukust aitab vähendada vaid lindude gaasikambrisse saatmine, siis Eesti asurkonna kasvule pole jahi hilisem alguskuupäev oluliselt kaasa aidanud. Palk on kusagil mujal, pinnust saime alguskuupäeva nihutamisega vist jagu.
Mis puutub mõistesse „masstapmine“, siis ka siin on arvamusi seinast seina. Linnumeestele näib verepulmana juba kümne pardi laskmine, samal ajal nad ei iitsatagi, kui päevas lastakse maha 25 metssiga. Mille poolest on part erilisem kui siga? Või sulgivate hanede masspüüdmine ning gaasiahju ajamine Hollandis? Seal surmatakse korraga tuhandeid linde. Siin võib rääkida lindude genotsiidist ja masstapmisest. Kui asjatundjatega sellel teemal kõnelda, siis kõlab vastuseks, et jahti nad ju ei luba pidada ja kultuuriruum erineb.
Kus kütitakse?
Maakonniti kütitakse tunduvalt enam hanesid ja laglesid Ida-Viru, Lääne-Viru ja Lääne maakonnas, parte seevastu Lääne, Pärnu ja Saare maakonnas (joonis 1). Läänemaa on ainuke maakond, kus peetakse aktiivselt jahti nii partidele kui ka hanedele-lagledele. Võrdluseks siia juurde 1984. aasta andmed, kui kütiti 29 308 partlast ning 1077 hane (EJS-i informatsioonileht nr 1 (85) 1985) ning tookord oli veel võimalik tuvastada jahilubade järgi ka jahil käinud jahimeeste arv.
1984. aasta sügisesel veelinnujahihooajal osales 6750 jahimeest. Praegu kehtiv jahilubade täitmise süsteem jahimeeste arvu tuvastada ei võimalda, seega tuleb leppida vaid saagi saanud jahimeeste arvuga. Kui palju neist esimesel jahipäeval pardijahile läks, jääbki saladuseks. Vähem tead, vähem mäletad – nii kõlas üks tuntud käibetõde möödunud aegadest.
Linnumehed peaksid olema õnnelikud, sest koguni 18,55% jahipiirkondades ei kütita ühtegi veelindu. Olulise mõjuga pole veelinnujaht enamikus jahipiirkondades (oluliseks ei saa pidada kuni 50 linnu laskmist keskmiselt 13 000 ha pindalaga jahipiirkonnas). Vaid 64 piirkonnas ehk 19,45% jahimaast peetakse suuremal või väiksemal määral veelinnujahti.
Kokkuvõtvalt – kui jahi mõjust veelindudele rääkida ja seda edaspidi analüüsida, siis tuleks vaadelda vaid paarikümmet jahipiirkonda ning seal toimuvat.
Kui palju on jahituriste?
Petitsioonis seisab mustvalgel kirjas lause „Igal sügisel võtavad tuhanded jahituristid Eestis osa legaalsetest veelindude tapatalgutest.“ Eesti Jahimeeste Selts pakkus veelinnuküttide arvuks 600–800 välisriigi kodanikust jahimeest. Paraku tuleb nentida, et mõlema poole väljapakutud arvud osutusid valeks.
Tõele oli lähemal EJS-i pakutu. Enam-vähem täpse arvu saab teada siis, kui vaadata jahipiirkondadesse välja antud jahilube. Ka siin võib esineda eksimusi, sest üks siin elav ja toimetav naaberriigi jahimees (paljudel soomlastel, ka itaallastel, rootslastel jt on soetatud Eestis kinnistud või on nad lausa Eestis tegutsevate jahiseltside liikmed) võib jahiloa olemasolul käia jahil mitmes jahipiirkonnas, mis omakorda suurendab nn jahituristide arvu. Tegelik hetkeseis kajastub tabelis 1.
Niisiis – tuhandetest pole esialgu juttugi, hea, kui napilt tuhat kokku saab. Eelmisel aastal soetas jahitunnistuse veelinnujahiks arvatavalt kuni 800 jahimeest, ülejäänud veelinnujahimehed on juba oma kümmekond aastat püsikundena Eesti jahiseltside kutsel käinud aastast aastasse suurema või väiksema eduga veelinnujahil. Jahitunnistus kehtib üks aasta, seega annab sügisel soetatud dokument võimaluse osaleda kahel linnujahihooajal. Laglejahi lubamisega üle kogu riigi kasvas hoogsalt hanejahimeeste arv, seda enam, et naaberriigis Soomes on endiselt valgepõsk-lagle küttimine keelatud. Isegi põllukahjustuste ärahoidmiseks.
Lõviosa välisjahimeestest on koondunud Läänemaale (tabel 1 ja joonis 3). Ei oska arvata, aga küllap on tegemist ajaloolise faktiga: Läänemaad on kogu aeg peetud veelinnujahimeeste paradiisiks. See teave on kandunud edasi põlvest põlve. Jahikülaliste saagikuse numbrid on Läänemaal küll viletsamad, kui võrrelda kohalike jahimeestega. Viletsamad on need ka võrreldes Virumaade, Hiiumaa ja Pärnumaaga, rääkimata Eesti keskmisest. Kohalikud oskavad valida aega, millal meri on kohal ja ka part lendab. Jahikülaline seevastu saab tulla varem kokkulepitud ajal, olenemata sellest, kas meri uhab kaldaid või on taandunud kaugele, rääkimata heast pardilennust.
Tulemusrikkam jaht toimub Hiiu-, Ida-Viru- ja Pärnumaal (joonis 4) ning siin annavad tooni just need jahipiirkonnad, kus hanejahti põldudel kombineeritakse pardijahiga mere ääres. Erandlik on Kihnu jahipiirkond, kus pardijahiks on üsna head tingimused, hanejahiks aga mitte. Ka Kihnus jahti pidavate Eesti jahimeeste saagikuse numbrid küündivad üle 20. Neljas maakonnas (Ida-Viru-, Järva-, Pärnu- ja Saaremaa) kütib saagi saanud Eesti jahimees keskmiselt kuus-seitse hanelist hooajal (tabel 1, joonis 4).
Eeldada ju võiks, et väliskülalised peavad jahti privaatpiirkondades ja tulem peaks olema kordades kõrgem kohalike meeste saaginumbritest, aga võta näpust. Arvud räägivad teist keelt. Erand on Pärnumaa ja seda vaid Kihnu jahipiirkonnas, kuhu mujalt mandrilt lubatakse jahile üsna vähe linnujahimehi.
Looduseksperdi ja ornitoloogi Mati Kose jutu järgi ei puuduta probleem üksnes Kihnu rannikut. Tõstamaa, Lao ja Varbla kantki on tema teatel lindude peatumisalana paberil kaitse all, aga jahti võib seal pidada. Kose sõnul võib eeldada, et seal on probleemid samad või hullemad. Kose hinnangul leidub kohalikkegi jahimehi, kes kõmmutavad üleliia.
Ilmselt on Pärnu Postimehe ajakirjanikule esitatud andmed keskkonnaagentuuri statistilisele aruandele pilku heitmata (tabel 2). Ma ei oska Mati Kose väiteid kommenteerida. Saan möödunud jahihooaja kohta kosta vaid seda, et viibisin ise veelinnujahil koos koeraga kümmekond korda septembri algusest kuni oktoobri lõpuni Saulepi ja Vana-Varbla jahipiirkonnas. Teisi jahimehi ei näinud ning püssipauke ei kuulnud, kuigi ööbisin kahe päeva kaupa mererannas. Koer oleks ikkagi pidanud võõrast jahimehest märku andma, kui ise midagi maha magasin. Kust pärinevad andmed üleliia kõmmutavate kohalike jahimeeste kohta? Ilmselt kuulun minagi üleliia linde kõmmutava Eesti jahimehe kategooriasse oma kaheksa veelinnuga kahe jahipiirkonna kohta.
Mõõdutundetu küttimine?
Petitsioonis nõuti, et arutu tapmise lõpetamiseks tuleb määrata iga jahilinnuliigi küttimise mahud, seada ülempiir jahiloa alusel küttida lubatud lindude arvule ning kehtestada maksimaalne ühe päeva jooksul kütitavate lindude arv jahipidaja kohta.
Piirmäära seadmine aitab talitseda mõõdutundetuid jahituriste, kuid ei mõjuta neid Eesti kohalikke jahimehi, kes lähtuvad Eesti jahinduse heast tavast ega küti ebamõistlikke koguseid.
Nagu meediaski avaldatud fotodelt on näha, ei tule jahituristid Eestisse paari pardi laskmiseks jõululauale, vaid nende eduka jahipäeva tulemust iseloomustavad laibakuhjad.
Mida nendest lausetest arvata? Kas mõõdutundetuks küttimiseks pidada jahikülalise kohta hooajal keskmiselt saadud 4,90 veelindu ning mõõduliseks Eesti jahimehe 5,01 veelindu (tabel 1) on muidugi iseküsimus. Kuidas seda viit parti kuhja laduda? Üks võimalus on: kui jahireisi lõppedes poseeritakse Eestimaa kauni looduse taustal viie kuni seitsme jahimehe viie päeva saagiga. Kas see on ka vajalik, jäägu iga jahimehe südametunnistuse küsimuseks. Mujal maailmas, sh ka Euroopas ja lausa Euroopa südames, ei peeta häbiväärseks pärast jahti austada lastud ulukit paraadil. Olenemata sellest, kas lasti üks suuruluk või sada väikeulukit, sh jahilindu.
Omaette fenomen on muidugi „ebamõistlik kogus“ kütitavaid ulukeid. Kas 12 veelindu hooajal jahikülalise kohta on mõistlik tulemus (joonis 4)? Ja 21 veelindu eestimaalase kohta (joonis 5)? Kui on, siis arvestades läbirändavate haneliste arvukust ja pidades silmas just hanede tekitatud põllukahjustusi, tuleks jätta kvoodid rahule seniks, kuni me ei lase rohkem kui kolm veelindu jahipiirkonna kasutajaliikme kohta. Pole hullu, kui maakonniti see näitaja kõigub, sõltudes peaasjalikult ikkagi lindude olemist. Praegu laseme koos väliskülaliste abiga ühe linnu kasutajaliikme kohta. Eestis arvel olevate jahimeeste (14 475) kohta veelgi vähem (tabel 3).
Ainsana võiks koostöös kohaliku kogukonnaga piirata väliskülaliste tulekut linnujahile Läänemaal ja seda mitte kohalike meeste jahipidamisvõimaluste arvelt. Haldusreform ongi viinud osa Läänemaast Pärnumaa alla ja loodetavasti muutub midagi ka linnujahi korralduses.
1984. aastal (arvestades Tartu jahindusklubis 2012. aasta vaadatud jahilube ja sealt esimese jahipäeva tulemusi, kus üks kolmandik jahti alustanud meestest jäi saagita) sai saagi umbes 4500 jahimeest. Jahimehe kohta lasti hooajal 6,75 veelindu. Imelik! Ja kvoote ei kehtestatudki. Praegu võime vaid unistada saagi saanud 4500 jahimehest, suure vaevaga saime koos jahikülalistega 3000 kokku.
Analüüs arvude keeles
Analüüs arvude keeles ei näita kuidagi, et jahimehed, olgu omad või võõrad, tegeleksid veelindude massitapmisega. Pigem ikka kütitakse, olenevalt sellest, kui armuline on olnud jahijumalanna käsi. Ei ole mõistlik kehtestada linnujahil päeva- või nädalakvoote.
Protsesside algatamisel tuleb arvestada sedagi, et üks algatus võib tuua kaasa teise ja algatajatele palju ebameeldivama lahenduse. Vähemalt viimased viis aastat on kuulutatud põllumeestele, et hanekahjustuste probleem saab kompleksse lahenduse. Aivar Leito on pakkunud välja konkreetseid lahendusi.
Tõdemusega, et lahendame põllumeeste mure kompleksselt, lõpetati ka viimane suurnõupidamine keskkonnaministeeriumis.
Praegu oleme lahendusest sama kaugel kui viis aastat tagasi.
Ainult riigikogu maaelukomisjon tegutses resoluutselt ja toetas põllumeeste taotlust korraldada reguleeritud heidutusjahti hanedele-lagledele kevadel, et ennetada põldude kahjustamist, ning tegi keskkonnaministeeriumile ettepaneku rakendada heidutusjahti.
Oma hämmastuseks avastasin keskkonnaagentuuri seirearuannet lugedes, et ka ulukiseireeksperdid olid oma aruandes kiitnud heaks riigikogu maaelukomisjoni 16. aprilli otsuse. Ettevaatlikult ja julgelt ning mitte enne, vaid pärast otsuse langetamist.
Tavaliselt antakse enne soovitused, seejärel langetatakse otsus. Kui aastatel 2014–2018 oli hüvitise saamiseks esitatud põllukahjustuste pindala enam-vähem 4000 ha piires (vt ulukiseire aruandest keskkonnaameti eksperdi Tõnu Talvi koostatud head ülevaatlikku tabelit) ja probleemid samad, siis aastatel 2015–2017 ei tulnud ulukiseirajatelt ühtegi heidutusjahi ettepanekut. Nagu poleks probleemi olnudki. Takkajärele tarkus on tavaliselt rahvatarkus.
Keskkonnaagentuuri teise ettepanekuga – mitte muuta õigusakte suunas, mis muudaks jahipidamise hanelistele keerulisemaks – tuleb küll kahel käel nõus olla. See on ilus vastus rahvaalgatuse ettepanekutele ja nõudmistele linnujahi korraldamiseks ning siia pole juurde midagi lisada.
Tänu
Tänan kõikide jahipiirkondade esindajaid ja jahindusorganisatsioonide juhte, kes abivalmilt sorteerisid kõik jahiload ning kiiresti esitasid teabe lühiaruandeks. Ilma nende abita poleks see analüüs sündinud.
Tänan keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhti Uudo Timmi, kelle lahkel loal oli võimalus kasutada agentuurile esitatud jahindusstatistilise aruande kokkuvõtet.
