Saarte Hääles ilmus Liivimaa Lihasaaduste Wabrik OÜ juhatuse liikme Katrin Noorkõivu artikli Saaremaal kirgi kütva punahirvede küttimise teemal.
2017. aasta sügis: meedia tekitab furoori sotsiaalmeedias levinud piltidest, jahimees on sadist – alanud on järjekordne linnujaht. Sügis tituleeritakse lindude tapatalguks. Veelind on leidnud häälekad eestkõnelejad, puudu jääb veel Balti kett ümber linnuparve. 2018. aasta suvi: teraviljakasvataja ähvardab innukalt ning nõuab tapatalguid hirvedele, jahimees on nüüd lihtsalt loll – läheneb iga-aastane suurulukijaht.
Põud jättis mööduvale suvele oma jälje. Põllumajandussektoris tegutsejad otsivad võimalusi põuakahjustuste leevendamiseks. Erilisse agooniasse on langenud teravilja müüv põllumees. Looduses ning muus äris oleks käima lükat looduslik valik – isend, kellel puudub ellujäämiseks vajaminev, lihtsalt kaob. Põllumajandussektoris see tihti aga nii ei käi, otsitakse süüdlasi ning poliitmaastik käib välja rahajagamisskeeme.
Eiratakse loodusseadust
Sel aastal on üks süüdlaspaar kiirelt leitud, selleks on hirv ja jahimees. Uluk seisab kesk kuldset viljapõldu. Siin pole isegi ühtegi taimevõrset, mis talle hea ei maitseks, on vaid monokultuurne toidulaud. Kas siin pildil on vale hirve instinkt süüa nii palju, kui antakse või järjest intensiivsem põllumajandamine looduse arvelt?
Inimlooma viimsete aastakümnete oskus intensiivselt hävitada teda ümbritsevat looduskeskkonda on märkimisväärne. Täna oleme silmitsi järjest süveneva probleemiga, meid ümbritseva looduse tasakaal on kreenis: liigirikkuse kadu, invasiivsed liigid, keskkonna anomaaliad. Oleme hakanud sellele tähelepanu pöörama, kuid paradoksaalselt oleme lahendusest triivinud kohati kaugemale kui kunagi varem. Kultuuritegelased ilmestavad probleemi kujukate liialdustega, ökoloogid avaldavad mahukaid raporteid fataalsest olukorrast, aga õige mees – tema lörtsib loodust edasi. Las need Ehin, Helm ja Korts räägivad, tema joonistab paragrahvi uluki lausküttimiseks, et viljapõld veel suuremaks ja tootlikumaks saaks. Kui jahimees laskemahu gigantiseerimisega nõus ei ole, süüdistab torukübarakandja oma vigases metodoloogias just teda.
Minule tundub see olevat täiesti destruktiivne loogika. Olukorras, kus on aeg vaadata üle, miks ollakse loodusest kaugenetud, tehakse täpselt vastupidist, distantseerutakse veelgi enam. Oleme põhiliselt põllumajandusega tegelemisega tekitanud situatsiooni, kus ei tootmine ega tarbimine käi enam loodusega samas rütmis. Elustik on hoogsalt kadumas. Kadumas on metsad ning liigirohked niidud, näiteks on Eestis sarnaselt teiste Euroopa riikidega kadunud rohkem kui 90–95% kunagi maastikel laialt levinud õiterohketest niitudest. Küsin uuesti, mis on uluki alternatiiv, kui tema kunagine toidulaud on asendatud viljapõlluga? Loodust ja jahimehe rolli loodusehoius lihtsalt enam ei mõisteta.
Loe lähemalt Saarte Häälest.
