Keskkonnaametnikud usuvad, et salaküttimine ohustab eeskätt meie ilveseid ja hunte, mistõttu plaanitakse küttide korrale kutsumiseks seadust muuta.
Salaküttimisega seoses tuleb ilmselt paljudel meist silme ette järgnev pilt. Aafrika savann, taamal paistab mõni üksik jändrik puu. Esiplaanil kükitab helkiva naeratusega välismaalane, kelle ühes käes on jahipüss ja teises äsja maha lastud lõvi lakk. Uhke hetk, millest aastakümneid rääkida, kirjutab Postimees.
Tegelikult käib salaküttimine ka siinsamas Eestis. Loata ei küti roppu raha maksnud välismaised rikkurid, vaid meie oma inimesed. Häda on selles, et see ei tule tavaliselt avalikuks ja nii pole aimu, kui suure probleemiga tegu on.
„Kuidagi juhtub nii, et osa loomi kaob looduses ära. Inspektsiooni rida on tuvastada, kas just salaküttimise tõttu. Paraku ei suuda inspektsioon neid alati tuvastada. Nii saabki rääkida vaid kõhutunde pealt,“ sõnas keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhataja Uudo Timm, kelle sõnul oleks naiivne arvata, et salaküttimist ei toimu.
Timm tõdes, et see, kes ja kui palju loata kütib, ongi suur hall ala. „Räägitakse, et kui üks tõsimeelne jahimees hunti näeb ja tal on võimalus ta maha lasta, siis ta selle looma ka maha laseb. Kus suitsu, seal tuld. Tõestada seda on väga keeruline,“ lisas ta.
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts on kriitiline, sest seaduse muutmiseks peaksid tema sõnul olema andmed, kui tõsise probleemiga tegu on. Neid andmeid pole.
Loe edasi Postimehest.
