Sügavas laanemetsas või rabamaastikel metskitse ehk kapra ei näe. Need loomad on kohastunud elama metsa ja kultuurmaastike piirialadel.
Mõned metskitsed elavad lausa inimeste majapidamiste kõrval ega pelga hämaras ka peenramaad või maasikaistandusi külastada. Kui koeri pole või nad on aias kinni, siis julgetakse ka õuele jalutama tulla. Minulgi on ukse ees lumel selleaastased kitsejäljed olemas, kirjutab Leili metsablogis.
Seega pole metskitse nimes sisalduv viide metsale enam päris täpne. Metskitsed on kohastunud elama maastikel, kus on toitu ja kus on turvaline ning kuhu metsakiskjad, nagu ilves või hunt, neid kimbutama ei julge tulla. Öine magamisase otsitakse samuti metsaserva, kus on parem nähtavus ja võimalus ohu korral põgeneda.
Mõned väiksemad metskitsesalgad on paikselt jäänud ka raiesmikest liigendatud metsadesse, kus teerajad ja sihid võimaldavad kergemini liikuda ning leidub sobivat söögipoolist. Kohtan pea iga päev ühes ja samas kohas kolme metskitse üle metsatee jooksmas. Seal asub üks metsakultuuridega raiesmik – ju nad seal käivad.
Talve tulekul koonduvad metskitsed suurematesse karjadesse. Emasloomad ja eelmise kevade talled hoiavad omavahel kokku kuni uue kevadeni, kui algab poegimisaeg. Talviste karjade sees on ka sokud. Nagu paar päeva tagasi tehtud pildilt näha, on sokul juba väiksed sarvehakatised kasvamas.
Minu tähelepanekute järgi on metskitsekarjad üsna paiksed. Põllukitsed ilmuvad alati samadesse kohtadesse ja samal kellaajal toituma, sealjuures hoitakse end ikka põlluserva, kust metsa põgenemiseks lühike maa. Talviseks söögiks kõlbab nii taliviljaoras kui taliraps.
Loe lähemalt SIIT.
