Jahimehed on üle aastakümnete Eestis küttinud esimesed
hallhülged, kellest esimene lasti Pärnu- ja teine Hiiumaal.
“Esimene hallhüljes kütiti Pärnumaal Liivi lahes Kihnu jahipiirkonnas 9.
juulil ja teine Hiiumaal Kõrgessaare jahipiirkonnas 31. juulil,” ütles
neljapäeval BNS-ile keskkonnaameti jahinduse peaspetsialist Jaan Ärmus,
lisades, et mõlemad kütitud hülged oli emased.
Eestis tohib üle mitmekümne aasta taas hallhülgeid küttida ja tänavu saavad
jahimehed lasta kokku 53 looma. Jaht algas 15. aprillil, mil emahülged
lõpetasid poegade imetamise ning kestab aasta lõpuni. Selle aja jooksul
tohib Liivi lahes küttida 33, Saarte põhja- ja läänerannikul kaheksa ning
Soome lahes 12 looma. Hülgeid võib lasta jahiloa alusel jahimees, kel on
kehtiv jahitunnistus ja läbitud suuruluki laskekatse. Küttida ei ole lubatud
kaitsealadel, kus üheks kaitse-eesmärgiks on hallhüljes.
Maakondlikud jahindusnõukogud on teinud ettepaneku korraldada jahti vaid
jahipiirkonna piires, jättes välja avamerealad.
Et Eestis on hülgejahil olnud mitmekümne aasta pikkune vaheaeg ja siin pole
hülgejahi alguseks korraldatud ühtegi arvestatavat koolitust, on teadlaste
hinnangul suur oht, et puuduliku koolitusega jahimehed võivad hakata
hallhüljeste pähe kaitsealusesid viigreid laskma.
Merebioloog Ivar Jüssi on BNS-ile öelnud, et puuduliku koolitusega kütid ei
tee laskedistantsilt hallidel ja viigritel vahet, kuigi on nii enesekindlad,
et väidavad seda tegevat. “Et kahjutasu määr on küllaltki suur, siis oma
viga nad vabatahtlikult ei tunnista, see ei kajastu küttimisaruandes ja
hallhülge küttimiseks antud luba jääb lihtsalt maha kandmata.”
Teise ohuna näeb Jüssi, et algsest jahitraditsiooni säilitamise ja säästva
kasutamise põhimõttest on tehtud niinimetatud säästev majandamine, mis on
tema sõnul teineteisest põhimõtteliselt erinevad asjad. “Säästva kasutamise
idee on saak igal juhul kätte saada ja see ära kasutada, majandamise
retoorika on poliitiline ja selle taga on vaid see, et jahipidamine ei
ohusta populatsiooni,” sõnas ta.
Kogu Läänemeres elab ligikaudu 30 000 hallhüljest, neist Eesti vetes elas
möödunud aasta andmetel ligikaudu 5300 looma.
Hallhüljest ei ole Eestis kütitud alates 1970. aastate algusest, mil see
keelati populatsiooni madalseisu tõttu. Praeguseks on populatsioon taastunud
ning arvukus tõuseb. Nii Eesti punase nimestiku kui ka IUCN punase nimekirja
põhjal on hallhülge seisukorda hinnatud ohuväliseks.
Eelmise aasta novembri keskpaigani keskkonnaminister olnud
reformierakondlane Keit Pentus-Rosimannus kinnitas enda viimasel tööpäeval
hallhülge küttimise alustamist võimaldavad dokumendid, hoolimata sellest, et
eksperdid soovitasid teema veelkord põhjalikult läbi arutada.
Hallhüljeste küttimise taasalustamise põhjusteks on selle algatajad
nimetanud loomade arvukuse reguleerimise vajadust ning väiksemahulist
hülgejahi traditsiooni elustamist hülgejahi piirkondades.
Läänemeres elab kolme liiki hülgeid – hallhüljes, viigerhüljes ning
randalhüljes. Viigerhüljes on väga ohustatud ning neid küttida pole lubatud,
randalhüljes võib Eesti vetesse sattuda vaid eksikülalisena.
Eesti Jahimeeste Selts korraldab septembri alguses hülgejahi õppepäevi, et koolitada jahimehi, kuidas üle viiekümne aasta keelatud olnud hülgejahti korraldada.
