Eelmisel nädalal juhtusin ühel metsarajal nägema, et kauguses põõsaste vahel liiguvad mingid tumedad prisked loomad. Aga kes, seda silm ei seletanud.
Kaugust oli kõvasti üle paarisaja meetri ja võsa poolenisti lehtes, seega käis korraks peast läbi mõte, et äkki ongi käes see päev, mil ma looduses karusid näen. Et need karud polnud, sai pärast paari kaameraklõpsu selgeks. Hoopis metssead olid, kirjutab Leili metsablogis.
Üks tõstis korraks pead ja nuuskis ümbrust, teine siputas sabajuppi, nagu sead ikka teevad, kui rõõmsalt maad tustivad. Kõike seda nägin vaid läbi kaamera objektiivi, silm nii kaugele poleks võtnud. Tundus, et ka sead mind ei näinud – ju pole nendegi nägemine minu omast teravam ja küllap oli ka tuul sellisest suunast, mis inimese lõhna metslooma ninna ei kandnud ja neid põgenema ei sundinud.
Loe lähemalt Leili metsablogist.