Eesti Loomalaitse Liit saatis avaliku kirja Keskkonnaametile, Keskkonnaministeeriumile ja õiguskantslerile päringuga miks jäeti emata jäänud karud metsa surema.
Avaldatud täispikkuses avalik pöördumine:
Laupäeval ristus ühe pisikese, orvuks jäänud, karupoja teekond inimestega. Vaatamata leidjate, loomakaitse liidu ja metsloomade taastuskeskuse vabatahtlike tegutsemisele ja abistamisele, otsustas Keskkonnaamet selle pisikes karvakera elu lõpetada enne, kui see sai õieti alata.
Laupäeva lõuna ajal saime kõne inimestelt, kes teatasid, et neile jäi juhuslikult silma pisike karupoeg, kes vaarudes ja tuikudes liikus vaevaliselt mööda põldu autotee suunas. Hoolivad kodanikud jäid seisma ja helistasid liidu infotelefonile. Karupoeg oli väga uimane ja tikkus inimeste ligi. Palusime teda mitte puutuda, vaid anda talle puhast vett ning sättisime ennast sinna poole teele.
Head inimesed järgisid nõuandeid. Kristi kohale jõudes oli karupoeg endiselt uimane ja tuikus. Ta oli küll saanud vett, kuid ilmselgelt söömata. Tegemist oli sel talvel sündinud pisikese karupojaga, kes ellujäämiseks vajab oma ema või toitjat. Nii pisike karu sööb veel emapiima ning vajab kaitset teiste kiskjate ja isakarude eest.
Karupoeg oli sedavõrd uimane, et lasi ennast vabalt puudutada, lakkus käsi ja oli usaldav inimeste suhtes. Kõige kiirem moodus energiat anda oli vähese mee andmine lisaks veele. Karupoeg sõi seda isukalt ning hakkas kenast ise ka kausist vett jooma. Samuti maitsesid talle võililletutid, mida leidjad talle korjasid ja pakkusid. Muu hein, sh naat teda ei huvitanud.
Kohapeal kuulsime kohalikelt, et tegelikult olla hommikul leitud sama põllu servast paar tundi varem teinegi karupoeg. Laadisime päeval leitud looma autosse puuri ja suundusime kohaliku juurde, kes teise karupoja leidis. Saime teada, et see oli kindlasti teine, mitte seesama, sest hommikul leitud mõmmik oli veidi erksam ja paremas vormis. Nad olid helistanud abi saamiseks ka Elistvere loomapargi telefonile, kuid sealt saadi konkreetne vastus, et karupoeg tuleb metsa viia. Kohalikud võtsid nõu kuulda ja viisidki karupoja teisel pool teed ja põldu asuvasse metsa sihi otsa.
Päeval leitud sõbrake oli aga tulnud hoopis teiselt poolt teed üle põllu, kus mets oli väga kaugel. Läksime igaks juhuks sihi peale vaatama, et ehk leiame ka teise, kuid ei näinud kedagi enam. Autos olnud karupoeg oli mee ja vee peale veidi erksamaks muutunud ning enam inimestega sõber ei olnud. Hambad ja käpake olid väga kiired ründama.
Helistasime Tartusse metsloomadega tegelevale loomaarst Madis Leivitsale, kes nõustus tulema Maaülikooli kliinikusse karupoega üle vaatama. Karupoeg sai kerge narkoosi ja katsuti üle. Kaal oli alla 7 kg ja veresuhkur madalavõitu. Muud proovid väga pikka nälgimist õnneks ei näidanud. Samuti oli ta tugevas veepuuduses. Veterinaar tegi karule putru ja karupoeg asus seda sööma momentaalselt.
Vitsutas kuni väsis ja jäi magama pea pudrukausis. Veterinaar nägi karupoega olekus, kui ta oli juba ergas ja võitlusvalmis. Millegipärast ei tahtnud ta meid uskuda, et loom ei olnud heas konditsioonis leidmise hetkel.
Kuna loomakaitse liidu nö jälgimisel on üks pisike mõmmik veel ühes Eestimaa metsas, kes saab paar korda nädalas lisatoitu selleks, et ellu jääda, siis olime arutanud juba Sondast leitud karupojaga võimalust viia teise juurde ka uus leidlaps. Väidetavalt on kahel koos suurem võimalus ellu jääda kui ühel. Olime valmis karupojaga startima teise mõmmiku suunas, kuid Madis Leivits otsustas pidada nõu veel Keskkonnaameti jahinduse- ja vee-elustikubüroo peaspetsialisti Jan Siimsoni ja Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisi Peep Männiliga.
Kõne toimus meie kuuldeulatusest väljaspool ning tagasi tulles ütles Madis, et karupoeg tuleb viia tagasi metsa, kust ta leiti. Metsast teda kahjuks ei leitud ja sestap otsustati, et tuleb viia sinna, kuhu viidi hommikul tema kaaslane. Väideti kindlameelselt, et tuleb anda võimalus karuema tagasitulekuks.
See on lause, mida kasutatakse tihti õigustuseks, kui loomalaps viiakse üksinda tagasi metsa, kus ta tõenäoliselt hukkub. Kui karupojad on olnud nii kaua emata, siis räägivad ka jahimehed, et see ema ei tule tagasi.
Antud juhul oli tagasiviimiseks tegelikult suvaline mets seal leidmiskoha lähedal, kuigi karupojad tulid hoopis teiselt poolt.
Uskusime keskkonnaametnike ja spetsialistide juttu ning saime kompromissi, et hakkame siis ise seda pisikest toiduga metsas aitama, kuni ta abi enam ei vaja ja ise seal kõik toiduks vajaliku leiab.
Sõitsime karupojaga tagasi ja panime metsa ka suure hunniku putru, mida pisike tegelane puurist vabanedes kohe agaralt sööma hakkas. Olime kohalikega pidevalt ühenduses ja läksime heas usus eile päeval siis talle uut toitu viima. Eelmisel õhtul oli mõmmik kenasti samas kohas puu otsas olnud. Meie kahjuks karupoega ei näinud. Ootasime ja vaatasime seal üsna pikka aega, kuid ei miskit.
Juhuse tahtel saime kohalikult ootamatult kõne, kes ütles, et üks karupoeg oli läinud taluõuele naaberkülas. Sõitsime kiiruga sinna ning nentisime fakti, et vahemaa kahe koha vahel oli vähemalt 4 km. Kui alguses mõeldi, et tegemist on ehk teise karupojaga, siis teda nähes oli selge, et seesama mõmmik ongi see rändur. Peas olid veel näha pudrujäljed, mis tekkisid pudrukausis tudumisest.
Samuti oli hambumus täpselt sama. Karupoeg oli jälle uimane, veepuuduses ja tahtis väga inimestega suhelda. Tegelikult jõudsime isegi rõõmustada, et kadunud loom välja ilmus. Uskusime, et talle on antud teine võimalus ja tõepoolest saame teha kõik selleks, et ta ellu jääks.
Kahjuks olid inimesed jõudnud enne meid helistada ka numbrile 1313, mis on keskkonnainspektsiooni valvenumber ja kust antakse teated edasi otse Jan Siimsonile. Kui seal olime, helistaski Siimson tagasi. Rääkisime temaga ise ja ta käskis tuua karupoja Tartusse Keskkonnaameti büroo juurde. Kuna olime mitmeid kordi arutanud võimalust leitud karupoeg viia teise juurde, siis uskusime, et selline otsus tulebki.
Karupoeg tagaistmel sõitsime Tartusse. Keskkonnaameti juures ootasidki meid Jan Siimson ja Keskkonnaameti jahinduse- ja veeelustikubüroo juhataja Aimar Rakko. Rääkisime, et meil on autos karupojale spetsiaalselt ostetud jahusegu, piimapulber ja oleme valmis ise sõitma teda ära viima.
Esimesena vastas meile Rakko, et karupoeg tuleb viia tagasi metsa. Siinkohal mainin, et sel korral, olles näinud, kuidas karupoja iseloom muutub kurjaks, me talle enne sõitu vett ja mett ei andnud. Olime hämmingus, sest selline pisike karupoeg ei jää emata ellu. Ütlesime, et see pole ju võimalik, ta tuleb jälle sealt välja abi otsima. Seepeale vastati, et tuleb viia lihtsalt sügavamale metsa, kust ta enam välja ei tule.
Meie selle väitega nõus ei olnud, mispeale lubasid mehed asja Madis Leivitsa ja Peep Männiliga veel arutada ja meile poole tunni pärast tagasi helistada ehk teada anda. Karupoeg viidi KKA garaaži ja kuna härradel oli isikliku eluga väga kiire (tööpäev oli läbi), siis polnud neil aega loomale isegi vett ette panna, toidust rääkimata. Siimsoni viimane lause oli, et tuleb varsti tagasi. Ütlesime, et jääme sinna siis ootama. Käisime ära ca 20 minutit, et viia üks auto minema ja tulime tagasi ootuses saada varsti kõne ja lootuses viia karupoeg teise juurde.
Möödus tund ja ei mingit kõnet. Kristi helistas Leivitsale, kes selleks hetkeks väidetavalt polnud Siimsonilt kõnet saanud. Palusime tal endal siis helistada ja ka meelde tuletada, et me seal ootame endiselt teadet.
Möödus veel üks tund ja ei olnud endiselt mingit teavet. Helistasime Siimsoni, Rakko mobiilidele, kuid kumbki ei vastanud. Saatsime ka Siimsoni telefonile sõnumi, et oleme endiselt parklas ja ootame infot. Ei mingit vastust. Helistasime uuesti Leivitsale, kui möödas oli kolm tundi. Leivits ütles siis, et karupoja pärast pole meil seal enam mõtet istuda.
Olime šokeeritud. Meiega koos oli ka Imeloomade Seltsi liige Maarika, kellega koos karupoja Tartusse tõimegi. Imeloomade Selts on Keskkonnaaameti lepingupartner. Ka loomakaitse liit sai kutse liituda lepinguga. Täitsime avalduse, mille saatsime tagasi allkirjastatult.
Elasime heas usus, et meil on luba olemas metsloomade loodusest teisaldamiseks. Hiljuti hakkasime meenutama, et me ei olnud saanud tagasi KKA poolt allkirjastatud varianti, millest ka mõni aeg tagasi Siimsonile teada andsime. Väidetavalt meie avaldust süsteemist korraga ei leitudki, kuigi saime peale saatmist vastuse, et see on käes ja edastatud. See selleks, avaldus pole hetkel teemaks ja meiega oli koos loomakaitse liidu liikme, Imeloomade Seltsi esindaja, kel oli luba.
Madis Leivitsa põhimõtted on sellised, et kõik on looduslik valik. Pole vahet, kas looma hättasattumises on süüdi inimene. Karusid polevat nagunii kuskile panna, neile polevat nö turgu ja seepärast pole neid mõtet päästa. Sama suhtumine ei kõlanud meile tema suust esmakordselt.
Tegelikult on see olnud probleemiks varemgi. Oleme olnud väga mõistvad, alati konsulteerinud mistahes metslooma või -linnu vigastuste korral temaga. Viinud vajadusel ise looma-linnud tema juurde. Oleme uskunud, et tihti ei saagi neid päästa teatavate vigastuste korral. Kahjuks on olnud juhtumeid, kus tema käsul on pandud magama täiesti terve loom. Nii oli mõned aastad tagasi ühe rebasekutsikaga. Leivits on Keskkonnaameti ja -inspektsiooni nö partner ehk veterinaar, kellele usaldatakse kaitsealused linnud ja loomad ravida ning nende saatus otsustada.
See loom või lind, keda ta päästa siis otsustab, on tema subjektiivne arvamus. Näiteks valge toonekurg on lind, keda ta eriti ravida ei taha, kuigi tegemist on kolmanda kategooria looduskaitsealuse liigiga. Meelsasti ravib ta teatavaid kullilisi ja kotkaid, kuid teiste osas teeb selektsiooni oma tahte põhiselt.
Siinkohal oleks paslik rääkida seadustest. Looduskaitseseaduses on paragrahv, kus pole mitte kusagil mainitud, et tohib teha valikuid ja ise otsustada, millist liiki päästetakse ja millist mitte. Seadus sätestab abi andma kõigile. Selgelt on öeldud, et looma elujõulisus tuleb taastada ja see on Keskkonnaaameti pädevuses.
§ 62. Abitusse olukorda sattunud loom
(1) Looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist korraldab Päästeamet või Keskkonnaamet.
[RT I, 29.12.2011, 1 – jõust. 01.01.2012]
(2) Vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab Keskkonnaamet.
Vaadates loomakaitseseadust, siis pole kuidagi lubatud hätta sattunud looma selektsioon.
§ 4 lg 1 looma suhtes lubamatu tegu on looma abitusse seisundisse jätmine.
§ 6 lg 1 Looduses vabalt elavate loomade kaitset ja kasutamist
reguleerivad lisaks käesolevale seadusele ka looduskaitseseadus,
jahiseadus ja kalapüügiseadus.
§ 16. Abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine
Õnnetusjuhtumi või hädaolukorra tõttu abitusse seisukorda sattunud looma võib hukata, kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis või loodusesse tagasiviimine osutub võimatuks.
Lugedes ka euroopa liidu seadusi, siis seal on direktiiv, kus pruunkaru elupaik on ühenduse tähtsusega looduslik elupaigatüüp, mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist. Ning samuti tuleneb direktiivist sõnaselgelt, et pruunkaru on ÜHENDUSE TÄHTSUSEGA LOOMALIIK, KES VAJAB KAITSET.
Vaadates, mis toimub meie metsade raiumisega, siis mingist kaitsest pole juttugi. Loomadel pole enam kohta, kus olla. Ulukid tulevad metsadest välja inimeste lähedale ja kohe tekitatakse paanika, et neid on liiga palju. Ei, neil pole enam loomulikku elukeskkonda.
Meie hinnangul on Keskkonnaaamet otseselt rikkunud loodus- ja loomakaitseseadusi. Nende ainuke argument karupojaga on olnud, et tegemist on ohtliku loomaga ja karusid pole kusagile panna.
Täna hommikul ca 9:26 saabus lõpuks Siimsoni telefonilt meie eilsele sõnumile vastus, kus ta teatab, et karupoeg viidi metsa KKA, KAUR ja Madis Leivitsa otsusega. Edasisi kommentaare sel teemal küsitagu Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk’elt.
Täna hommikul talle ka kõne tegime. Keskkonnaameti seisukoht on endiselt see, et kõik metsloomad, sõltumata olukorrast, tuleb viia metsa tagasi. Seda ka siis, kui on teada, et loomalaps nt iseseisvalt seal hakkama ei saa ja ellu ei jää.
Kuhu metsa karupoeg viidi, seda meile ei avaldatud. Kukk väitis, et nende põhimõte on viia loom tagasi sinna lähedale, kust ta leiti ja karupoja puhul hakati rääkima jälle emaga kokkusaamisest.
See on absurd ja jutt on väljamõeldud ilmselt tavakodanike rahustuseks, et mitte öelda tõde. Paraku on tõde see, et tavaliselt viiakse loomad vaikselt metsadesse, vigastatud linnud põõsaste alla jne. Põhjendus on selleks jälle “looduslik valik”. Meie hinnangul on siiski tegemist looma abitusse seisundisse jätmisega põhjustades talle piinarikkad kannatused ja surm.
Ega meie asjata ei jookse katkiste tiibadega lindudega
kliinikutesse eutaneerima neid. Jah, neid ei saa ravida, kuid neid ei tohi ka niisama surema jätta. Kukk’e üks põhjendustest oli ka see, et karusid pole kuhugi panna ja neid on nagunii liiga palju. Selleks on meil jahiregulatsioon, mitte loomapoegade metsa surema viimise meetodid.
See konkreetne karupoeg viidi täiesti suvalisse metsa, sest keskkonnaameti ametnikud ei vaevunud isegi uurima, kust ta täpselt leiti, kuhu tuli jne. See näitab seda, et mingi nn “ema juurde viimist” seal ei olnud ja karupojale ei antud isegi võimalust elule. Kui mainisime, et lisaks seadustele, pole pisikest loomalast teadlikult metsa surema viimine humaanne, teatas Kukk, et metsloomade seonduv polegi humaanne.
Oleme isegi inimestele selgitanud, et mitmete metslooma- ja -linnuprobleemidega tuleb helistada 1313. Tänaseks on selge, et sellelt numbril jõuab info inimesteni, kelle ainuke lahendus on looma hukkamine piinaval viisil. Me üritasime pakkuda erinevaid variante. Meil on kontaktid ka mitmete loodusparkidega välismaal jne. Meile ei antud isegi paari päeva aega, et lahendusi leida. Nii kiire oli looma surema viimisega ja nii vähe oli julgust, et seda meile otse öelda!
NB! Siinkohal kutsume üles inimesi meile teada andma, kes on helistanud 1313 numbrile ja millise looma või linnuga täpsemalt. Kirjutage meile, millise vastuse olete saanud, sest selle telefoniliini pädevus on mitmel korral olnud enam kui õõvastav. Kui helistajal kästakse vigasaanud pisiulukile kiviga pähe virutada, siis on meie ühiskonnas ikka midagi väga valesti.
Saatke oma kogemused meile meilile info@loomakaitse.eu.
Vigasaanud metsloomade ja -lindudega võtke meiega ühendust infotelefonil 5194 6146. Oleme saanud valusa kogemuse ja edaspidi teeme kõik selleks, et rohkem midagi sellist enam ei juhtuks.
Nii meie inimesed kui ka külaelanikud, kelle õuele eile karupoeg jõudis, on siiani šokis sellest otsusest. Me ei räägi metsloomade massiliselt metsast üleskorjamisest. Antud juhul oli tegu suure erandiga, kus karupojale algselt juba võimaldati uuesti metsa jääda, kuid saatusel oli temaga teine plaan. Kindlasti mitte Keskkonnaameti valitud variant.
Meie hinnangul on Keskkonnaamet teinud otsuse, mis väljub seaduse ja inimlikkuse piiridest. Meie öösel magada ei saanud. Kuidas magavad küll need ametnikud? Ilmselt hästi, sest nende jaoks on loomalaste metsa surema viimine igapäevane ja tavaline.
Soovime hinnangut antud teost seoses seadustega ka õiguskantslerilt. Tavapärane on ringkaitse tekkimine ja midagi nagunii ei muutu. Loodame, et õiguskantsler annab õiglase hinnangu ning kunagi muutub ka meie riik selliseks, kus kõigil on hea olla siin päikese all.
