EJ2015/4: Kütid tulid koju kokku

EJ2015/4: Kütid tulid koju kokku

3624
Foto: Karolin Lillemäe

Juba 35. korda kogunesid jahimehed üle Eesti pidama kokkutulekut, mis sedapuhku toimus 10.–12. juulini Kunda Lammasmäel. Küttide ja kalastajate muistse asulapaiga järgi on saanud nime aastatuhandetevanune Kunda kultuur. Praegused kütid tulid oma algkoju ehk “Tagasi juurte juurde”, nagu kõlas ka kokkutuleku tunnuslause.

TEKST JAANUS VAIKSOO

“Tere tulemast Eestimaa hälli – Lääne-Virumaale Lammasmäele!”, võttis jahimehi vastu Lääne-Viru maavanem Marko Torm. Oma tervituse kokkutulekule saatis keskkonnaminister Marko Pomerants. Eesti Jahimeeste Seltsi president Margus Puust mõtiskles minevikust ja tänapäevast, jahimehe tasakaalustavast rollist looduses ja ühiskonnas: “Globaalses mõttes on maailm muutunud rahutuks, seepärast on jahimeeste sõpruskond hea näide, kuidas teha koostööd ühiskonna eri huvigruppide vahel. Jahindus on praktilise looduskaitse osa ja jahipidamine on saanud ühiskondlikuks tellimuseks.” Kokkutulek avati lõkke süütamise ja loitsu saatel.

Kokkutulek – laste rõõm!

Lammasmäe oma kauni looduse ja liigendatud pinnavormidega on mõnus kokkusaamise paik. Hiiglasuurelt telkimisväljakult viis tee läbi kaubatänava jõeäärse sillani. Jõe teisele kaldale jäid võistluspaigad, pealava, lasketiirud ja paremat kätt alla orgu keskaegseks viikingikülaks kujundatud laste mänguväljak. Õigupoolest oli see suur niidetud jõeluht, mille ääres viikingite stiilis kaubatelgid suveniiride ja puust mänguasjadega, käsitöölauad, töövahendid. Jahimeeste kokkutulek on alati olnud koguperesündmus. Seepärast oli ka Lammasmäe perenaise Airi Parijõgi soov, et lastele leiduks palju huvitavat tegevust ja meisterdamisvõimalusi ainult looduslikest materjalidest. Kõigil neil päevadel käiski lastealal vilgas ja rõõmus tegevus. Meisterdati puust laevukesi, nahast ehteid, puupulki purjelavade tarvis. Kohal oli ka sepp alasi ja ääsiga ning Studio Viridise telk. Juba 24 aastat on Studio Viridis Val Rajasaare ja Pelle Nugise eestvõttel valmistanud topiseid ja mulaaže, korraldanud loodusretki ja -kursusi. Loodushariduse edendamiseks asutati kümne aasta eest Muraste looduskool. Val Rajasaart rõõmustas jahimeeste kokkutuleku lasterohkus ja aktiivsus. Nende telgist käis kahe päeva jooksul läbi paar-kolmsada last, kes said kontrollida ja täiendada oma teadmisi loodusest, küsida, katsuda. “See oli suurepärane kokkutulek,” kinnitas Val. “Saime rääkida lastega loodusest, trofeedest. Palju oli huvitavaid ja sisulisi küsimusi.”

Reedeõhtune karujaht

Traditsiooniliselt algab jahimeeste kokkutuleku võistlusprogramm kutsemeisterlikkuse võistlusega. Seltside kõige kogenumad kütid panevad proovile oma teadmised ja kogemused ning lähevad seejärel tiiru laskeoskust demonstreerima. Kutsemeistrite laskekatse on püütud alati teha üllatav ja vaatemänguline. Sedapuhku võtsid korraldajad šnitti soomlastelt. Karujaht tähendas, et kõigepealt tuli tabada liikuvat karusiluetti, mis järgmisel hetkel jahimehele otse peale sööstis. Harjutus imiteeris haavatud ründava karu laskmist. Tegelikkuses ei soovi ilmselt keegi sellisesse olukorda sattuda, kuid jahimees peab olema valmis reageerima metsas välkkiirelt ja külmavereliselt. Kutsemeisterlikkuse võistluse (teooria + laskmine) võitis jahiühistu Nugrits. Karujahile on kõige julgem minna koos Massiaru, Kehtna ja Kunda meestega.

Täpsed mehed Kiviõlist

Jahilaskmisega algas ka kokkutuleku teine päev. Nii kuuli- kui ka haavlilaskmises pääsesid rajale vaid eelvõistluste parimad. Jahimeeste kokkutulekut ilma laskmiseta ei kujuta ilmselt keegi hästi ette, kuid kindlasti on tarvis edaspidi muuta mõõduvõtmised publiku jaoks vaatemängulisemaks. Kuna jahilaskurite võistluskalender on tihe ja pingeline, siis võiks kaaluda kokkutulekul järjekordse võistluse asemel pigem šõuprogrammi, kus meistrid pakuvad publikule efektset tulevärki.

Haavlilaskmises võistlesid 18 finaalimehest vaid 11. Eelvõistluste tulemusele liideti Lammasmäe kaks seeriat. Kaksikvõidu said Kiviõli jahimehed Veikko Tihvan ja Hannes Kuusmik. Veikko Tihvani püssi eest pääses Lammasmäel tervena vaid üks märk. Muidugi jäi mees ise rahule: “Väga meeleolukas ja hästi korraldatud võistlus. Lennud olid head ja rada polnud lihtne.” Kuulilaskmise võitis siledaraudsest Hillar Loot ja vintrelvast Igor Homin. Kokkutuleku kõige mitmekülgsem laskur oli Rivo Poltimäe, kes kuulus kõigil kolmel võistlusalal esinelikusse.

Väärtustame ansamblimängu

Jahilaskmisega samal ajal hakkasid peatelgis kõlama jahisarvehelid. Eks õige jahi juurde kuulugi jahisignaalid. Tänavusel jahipasunapuhumise konkursil olid osalejad ikka traditsioonilistest keskustest, kuid tase juba kõrgem ja mäng kvaliteetsem. Rõõmustas uute ja noorte pasunapuhujate juurdetulek. Konkursil kerkis küsimus, miks antakse koefitsient ansamblite kasuks? Eks ikka selleks, et stimuleerida ansamblimängu. On tore, kui jahtkonnas on heal tasemel jahisarvepuhuja. Osata mängida jahisignaali on iga endast lugupidava jahimehe kohustus, kuid hoopis teine jume on asjal siis, kui jahisignaali mängitakse mitmehäälselt, ansambliga. Oleme seda kuulnud jahimuusikaansamblite esinemisel jõulurahu väljakuulutamisel, ühisjahtidel Toosikannul, Jõgevamaal, Viljandis ja mujalgi. Kõige paremas vormis on praegusel hetkel Põltsamaa jahiselts, kelle neljaliikmeline ansambel kaunistab oma jahiseltsi üritusi ja võitis juba kolmandat aastat kokkutuleku jahipasuna konkursi. Publikule oli kahtlemata muljetavaldav jahisarvemängijate koondorkestri mäng konkursi lõpus. Kõikide orkestris esinenute jahikaabud said täienduseks märgi “EJS 2015”.

 

Jahiretk 5000 aastat tagasi

Laupäeva südapäeval hakkas peatelgi ümbruses liikuma loomanahkadega kaetud mehi-naisi, kellel käes puust sõjanui, oda või vibu. Algas kokkutuleku jahijuttude ja -sketšide võistlus “Jahiretk 5000 aastat tagasi”. Ei tea, kas Lammasmäe muistsed asukad oleksid tundnud nendes laval kargavates inimolendites ära oma tulevased sugulased, kuid nüüdne publik sai mõnuga lusti ja naeru. Kõige ehedamalt mõjusid nende seltside kavad, kus oli tunda koostegemise rõõmu: Keila, Pärnumaa, jahiühistu Nugis, Kehtna, Harju jpt. Keila etendatud humoorika võiduloo muistsest jahiretkest oli kirja pannud Janika Loos koos abikaasa Kaarliga. Ühiste proovide käigus lihviti lugu esinemisküpseks. Keila väike jahiselts paistab kokkutulekutel alati silma kui väga kokkuhoidev sõpruskond, kes naudib oma ühist hobi paljudes ühistes ettevõtmistes. Just selliste väikeste seltside ärgas vaim ja koosmeel kujundab ka kohaliku rahva hulgas positiivse pildi jahimeestest, keda on inimestel vaja ja kelle abile saab loota.

Ari Veneläinen – kokkutulekute suurim fänn

Õhtul telklaagris ringi liikudes otsisin Aarne Taali juhatusel Läänemaa jahiseltskonnast üles külalise Soomemaalt – Ari Veneläineni. Kuopiost pärit jahimees võttis ette kohvitopsi ja hakkas pajatama kokkutulekumuljeid. Ari pole tüüpiline väliskülaline, vaid meie jahimeeste kokkutulekute suur fänn. Ta on olnud ametilt 17 aastat Soome armees lendur, lennanud üle 4000 tunni ja oma esimesele kokkutulekule Vormsil saabus 2001. aastal vesilennukiga. Kokkutulek jättis talle sedavõrd kustumatu mulje, et sestpeale rihib ta suvise puhkuse just nii, et saaks tulla kogu perega Eestisse jahimeeste suurimale peole. Lammasmäe kokkutulek on Arile juba 15., sel sajandil pole vahele jäänud veel ükski. Ta hindab väga asjaolu, kuidas jaht ühendab inimesi ja naabreid. Tal on koos viie kaaslasega Põhja-Karjalas Lieksas jahimaja, mida sageli külastavad ka eestlased. Ari omakorda on Eestisse armunud. Ta ehitab Hiiumaale talu ja on Hiiumaa jahimeeste seltsi liige. Soomes on tal kolm Norra põdrakoera, Hiiumaal üks. Ja veel – oma kodukandis jätkab Ari peretraditsiooni ja peab maasikatalu, mille rajas isa 1960. aastate alguses. Maasikad kasvavad viiel hektaril ja igal suvel korjab neid 40 inimest.

Heino – kokkutuleku peasponsor

Laagriplatsilt mööda kaubatänavat tagasi staabi poole liikudes hakkasid silma Heino firma logodega lipud. Kokkutulekul oli Heino esimest korda, kuid ulukiliha kokkuostuga on firma tegelenud väga pikka aega. Baltikumi tegevjuht Allan Veltman selgitas, et Heino on suur Soome hulgikaubanduskontsern, mille perekond Heino rajas aastal 1899. Firmas töötab 450 inimest ja aastakäive on 240 miljonit eurot. 30 000 toote seas on tähtis koht ulukilihal, sest Heino klientide hulka kuuluvad restoranid, hotellid, suurköögid, eksklusiivsed väikekaubaketid jne. Suurt rõhku pannakse logistikale. Kui restoranikokk tellib ulukiliha, siis saab ta selle 24 tunni jooksul kätte. Eestist on Heino ostnud ulukiliha erinevatelt tarnijatelt juba kuus aastat. Sel aastal otsustati alustada kokkuostu otse jahimehelt, sest Eesti ulukiliha on väga hea ja kvaliteetne.

Põdrapeibutamine on populaarne

Kokkutuleku viimase päeva hommikut sisustasid tavapäraselt jahijuhtide võistlus ja peibutamine. Kui jahijuhid võistlesid peamiselt omakeskis ja said kaela selle kokkutuleku suurima vihmavalingu, siis põdrapeibutamisvõistlus läks täismajale. Kaheliikmelised võistkonnad pidid järele aimama kaeblevat vasikat, kiimas põdralehma, keskealist ja vana pulli ning lõpuks tegema veel pulli ja lehma häält koos. Žüriiliikme Andres Lillemäe sõnul on peibutamine Eestis selgelt tõusuteel. Tunda annab seegi, et põdra peibutamine on meil levinud märksa rohkem kui metskitse ja hirve peibutamine. Võistlejad said seekord punkti ka riietuse eest, sest Euroopas on peibutamisvõistlustel jahiriietus kohustuslik element. Parimad peibutajad olid teinud tõsist tööd ja väga hästi ette valmistunud. Kõige raskem on teha vasika häält, kuid hea peibutaja peab valdama kogu spektrit. Andres Lillemäe rõhutas, et peibutusjaht on väga oluline valiklaskmise osa. See annab võimaluse looma rahulikult näha ja valida ning on ka kõige suurem eeldus suure looma tabamiseks. Peibutamisvõistluse võitis Saarte jahimeeste selts.

“Armas apteek aita…

…kui tervis läinud käest. Kui on haige pea või muidu veereb kõik alla mäest!” laulis kunagi Andres Ots. Nii suurel üritusel, kus kokku on tulnud ligi 5000 inimest, on apteegi- või arstiabi täiesti vältimatu. Juba kolmandat aastat järjest oli jahimeeste kokkutulekul kohal Medserv Grupi brigaad. Enne kokkutuleku lõpetamist ajasin meditsiinitelgis juttu Ilmar Pääbo ja Riho Männikuga. Kuidas kokkutulek möödus? Kui palju oli abivajajaid? Meeste sõnul oli tänavune kokkutulek väga rahulik, eriti võrreldes möödunud aastaga, mil abi ja ravi vajas ligi 100 inimest. “Luumurrud, infarkt, pimesool,” loetlevad meedikud tõsisemaid juhtumeid. Sel aastal olid põhimure väiksemad haavad, kriimustused, peavalud. Enne kokkutulekut tehakse põhjalik riskianalüüs ja pannakse paika tegutsemisstrateegia igaks võimalikuks juhtumiks. “Kui kokkutulek algab, siis paneme oma õmblusvabriku jälle tööle,” viskab Riho Männik väikse arstinalja. “Hea, et oleme kohal, veel parem, kui meid poleks vaja,” lisab Ilmar Pääbo. Juba teadmine, et meditsiinibrigaad on kohal, annab paljudele kindlustunde. Inimesed on käinud seda ka meedikutele ütlemas, paluvad mõõta vererõhku ja veresuhkru taset. Mõlemad mehed kiidavad jahimeeste seltskonda: “Mõnusad maalähedased inimesed, kellega lihtsalt hea juttu ajada, kui neile väikest esmaabi annad. Ja muidugi on kohe näha, kes on jahimees, kes niisama külastaja. Jahimees surub hambad huulde ja laseb oma haava rahulikult kinni õmmelda.”

Järgmisteks kokkutulekuteks paluvad meedikud rahvale meelde tuletada: “Ärge unustage ravimeid koju, kui on vaja neid regulaarselt võtta! Ja elementaarne esmaabipakike võiks olla kõigil kaasas. Eelkõige plaastrid ja sidemed, et saaks vajaduse korral kiiresti verejooksu kinni.”

Lammasmäel 5000 inimest

Kui kokkutuleku kõigi võistlusalade punktid kokku arvestati, selgusid parimad jahiühendused ja seltsid. Jahiühenduste arvestuses läks võit sel aastal Ida-Viru jahimeeste seltsile, jahiseltsidest parimad olid Rimmu Kütid. EJS-i tegevjuht Tõnis Korts tänas kokkutuleku lõpetamisel kõiki korraldajaid, abilisi, toetajaid ja sponsoreid. Kokkutuleku programmijuht Andres Lillemäe langetas lipu. Nende kolme päeva jooksul kogunes Kunda Lammasmäele – tagasi juurte juurde – ligi 5000 inimest! Kunda kultuuri aegadel aastatuhandete eest elas kogu Eesti alal umbes 1500 asukat. Eesti jahindus elab ja edeneb!

JAGA