Keskkonna pideva muutumise tõttu on võimatu öelda, kus asub looduslik tasakaal. Kindel aga on, et suured muutused ei toimu üleöö, vaid algavad väikestest, igapäevastest ja võib-olla tähelepandamatutest.
Selliste lühiajaliste muutustega – näiteks mõne kraavi kuivamisega –, mille puhul nihkub vaid tasakaalupunkt ja ülejäänu jääb samaks, kohaneb loodus kiiresti. Kuid seda vaid seni, kuni juhtub midagi, mis tasakaalupunkti väga kiiresti uude kohta nihutab.
Inimtegevuse tõttu on Maalt kadunud mitmeid liike. Kui sureb välja üks liik, hõivab tõenäoliselt vabaks jäänud koha mõni teine sarnase ökoloogiaga liik, kuid sarnaste liikide süstemaatiline kadumine viib olukorrani, kus ühel hetkel hakkavad kaduma olulist, teatud elustrateegiaga ehk ökoloogilist rolli täitvad liigid nagu näiteks tolmeldajad või raipesööjad, kelleta tänased ökosüsteemid ilmselt ei suudaks toimida.
Väikeste organismide kadumist ei panda sageli tähele, kuid linnu- ja imetajaliikide kohta on võrreldes teistega suhteliselt palju teada ka just nende inimtegevusest põhjustatud hävimise tõttu. Sealjuures elavad mitmed neist praegu väljasuremisvõlas, mis tähendab, et liik on küll veel olemas, kuid hävib kiirete keskkonnamuutuste tõttu ilmselt peagi.
Arvestades liikide erinevaid elukäigutunnused (sigivust, kehakaalu, toitumistüüpi ja elupaigaeelistust) ning praegust ohustatust, uuriti 10 252 liigi lindude ja 5232 liigi imetajate võimalikku väljasuremist ning ökoloogiliste strateegiate muutusi järgneva sajandi jooksul. Kuigi linnuliike on imetajatest umbes kaks korda rohkem, ilmnes, et nende ökoloogiline mitmekesisus on ligikaudu kolmandiku võrra imetajatest väiksem. See kinnitab varasemat teadmist, et alates Uusaegkonnast (umbes 66 miljoni aasta eest), mil imetajate liigiline mitmekesisus oli väike, on nad muutunud ökoloogiliselt mitmekesiseks.
Arvutused näitasid ka, et kuhjunud väljasuremisvõla tõttu kohtame järgneva 100 aasta jooksul üha väiksemaid, keskmiselt 70,3 g kaaluvaid, lühiealisi ja suurema sigivusega (2,5 järglast pesakonnas) putuktoidulisi linde ja imetajaid – näiteks karihiiri, närilisi ja värvulisi. Võrreldes viimase jäävaheajaga 130 000 aastat tagasi on tänaste imetajate mediaankaal 14% väiksem, mis teeb keskmiseks kaalulanguseks -0,00011% aastas, kuid järgneva saja aasta jookusul kahaneb see koguni 25,2% (-0,25% aastas).
Murettekitav on muutuse kiirus, sest erineva elustrateegiaga liikide kadumine on märksa kiirem, kui seda võiks eeldada juhuslike looduslike protsesside tõttu. Seega saab lähituleviku looduskaitse väljakutseks teatud rolli täitvate liikide väljasuremise peatamine, et seeläbi pidurdada suurete loomade kadudes (elevandid, ninasarvikud, hirved, pelikanid, raisakotkad) kiiresti vähenevat elurikkust. Selle käigus tuleb pilk suunata eelkõige elupaikade säilitamisele ja taastamisele – senine praktika on näidanud, et nii on võimalik väljasuremisvõlga leevendada.
Siiski tuleb arvestada, et tegu on esmase prognoosiga, mida on võimalik liikide andmete täiustudes täpsustada.
Allikas: Looduskalender
