Šaakal ulub ja haugub, aga looma ei ole

Šaakal ulub ja haugub, aga looma ei ole

1617
Peibutamisvõistlus kokkutulekul. Foto: EJS

Loomade-lindude peibutamine nende hääli imiteerides on isemoodi loodusega suhtlemise viis, mis pakub elamust, kuid eeldab kogemust ja vastutustunnet, kirjutab Maaelu.

Maaülikooli dotsent Tiit Randveer, kas loomade-lindude peibutamisega võidakse minna liiale?

Selles valdkonnas on nii palju nüansse, seega üldistusi on raske teha. Üsna kindel võib olla, et siinsetes oludes ei ole ühtegi ulukipopulatsiooni seni sel moel häirides kahjustatud.
Kui uurija mõne liigi olemasolu või ka arvukust püüab hinnata, provotseerides neid häälitsema, siis on see õigustatud ja kahjutu. Mitte ainult eesmärgi tõttu, vaid ka seepärast, et loomade toimetamistesse sekkumine on põgus.

Probleem võib tekkida, kui peibutamine muutub massiliseks, saab moeasjaks. Kui seda harrastavad nii kütid, looduspiltnikud, loodus/jahiturismi korraldajad ja ka täielikud profaanid. Aga me ei tea, kui palju on neid, kes seda kunsti valdavad ja vastutustundlikult kasutavad, ja kui palju on teisi. Vastuseta küsimusi on veel. Jahimehed ei tohi kasutada elektroonilisi vahendeid, aga fotograafidele seaduse keeld ei laiene. Kuidas selline helireostus loomadele reaalselt mõjub? Kas samamoodi, nagu praeguses tõejärgses maailmas levinud inforeostus mõjutab inimesi?

Veel üks nüanss: info, mida peibutaja edastab, võib kanda mingit sõnumit ka hoopis teistele liikidele. Nii on põdra peibutamisel välja ilmunud karu. Minule on põtra kutsudes kolmel korral juurde lennanud vihane händkakk, kord pidin isegi kätega oma nägu kaitsma. Ei teagi, millega teda pahandasin.

Sisetunne ütleb, et hundi, põdra ja hirve peibutamisega on ehk kohati liiale mindud, aga enne, kui midagi reguleerima/keelama hakata, peaks asja uurima.

Loe edasi Maaelust.