Sellise küsimusega pöördub üha enam inimesi jahimeeste poole. Oleme nendele ja teistele võlgu selgituse.
Tõesti, sellel hooajal on küttimismaht suurim Eesti ajaloos. Küttida on vaja ligi 32 000 metskitse üle Eesti. Kui küttimismaht oleks jahimeeste otsustada, siis oleks see umbes poole väiksem. Paraku on aga nii, et jahimehed ei ole selles küsimuses otsustajad, küll aga teeme omapoolse arvamuse ja ettepaneku.
Ühiskondlik tellimus
Kui palju metskitsi on vaja täpselt küttida, see ettepanek tuleb teadlastelt. Ja teadlased annavad omalt poolt miinimum küttimismahu. Miinimum tähendab seda, et kui see kogus ära kütitakse, siis metskitsede arv ei suurene, aga ta ka ei vähene. Lõplik küttimismaht pannakse paika maakondlikes jahindusnõukogudes, kus on peale jahimeeste ka riigi, metsakasvatajate ja põllumeeste esindajad. See küttimismaht on jahimeestele kohustuslik. Seda võib vaadata kui ühiskondlikku tellimust ehk siis soovi kogukonna poolt.
Paraku on nii, et metskitse suurenev arvukus toob enesega kaasa metsa- ja põllukahjud, samuti suureneb liiklusõnnetuste arv ja kasvab haiguste oht. Liialt suur arvukus ei ole oht mitte ainult inimestele, aga ka metskitsepopulatsioonile endale. Suure loomade kontsentratsiooni puhul tekivad haigused, populatsioon nõrgeneb, piisab külmast lumerikkast talvest ning asurkond satub hätta.
Kohustus, mille mittetäitmine võib tuua sanktsioonid
Meeles pidada tuleb ka seda, et jahindusnõukogude poolt antud metskitse küttimismaht ei ole pelgalt soovitus vaid kohustus, mille mittetäitmine võib jahiseltsile kaas tuua sanktsioonid. Kui jahiselts ei täida küttimismahte, siis võib ta ilma jääda talle riigi poolt kasutamiseks antud jahipiirkonnast. Seega tuleb jahimeestel ette antud kohustused täita.
Metskitsedele meeldib elada kultuurmaastikel, kus metsatukad vahelduvad põldudega. Tihti ka inimasustuse läheduses. Kui kellelegi ei meeldi, et tema maal metskitse kütitakse, siis tal on õigus keelata omal maal jahipidamine. See on loomulik ja seda jahimehed aktsepteerivad. Kui aga neid keelde on liiga palju, siis tekib jahimeestel raskusi ühiskonna poolt tellitud töö täitmisega. Siin tasub silmas pidada ka seda, et jahimehed teevad kogu seda tööd tasuta ja oma vaba aja ja ressursi arvelt.
Loomulikult meeldib jahimeestele looduses viibida ja jahti pidada, muidu nad seda ei teeks. Küll aga on viimastel aastatel lisandunud jahimeeste õlule lisaks suurtele küttimismahtudele palju uusi kohustusi, mille tulemusena on jahipidamine üha enam tööks muutunud. Kogutakse erinevaid proove ja biomaterjale teadusliku uurimistöö tarbeks ning vaatlusandmeid, et teadlased saaksid nende põhjalt uurimisi teostada, soovitusi anda ja palju muudki.
Seetõttu on jahimeestel palve, et inimesed mõistaksid, et ka jahimehed teevad metskitsi küttides ühiskonna hüvanguks tööd. Kellelegi ei meeldi, kui ta satub metskitse poolt põhjustatud avariisse. Just nii aga juhtus eelmisel aastal üle 4000 autojuhiga. Avariides sai surma 4408 metskitse. Vigastusi said inimesed ja kannatada sai sõidutehnika. Kulud nende taastamiseks on suured ja ka need makstakse kinni tavaliselt meie ühiskassast ehk siis kindlustusest.
Reguleerimine on vajalik
Metskitse arvukuse reguleerimine on vajalik ja seda ei saa jätta taudide ning liiklusavariide pärusmaaks. Vastutustundlik on ettenähtud osa populatsioonist ära küttida ja seda jahimehed teevadki, saades selleks loa, tellimuse ja viimasel ajal ka korralduse ühiskonnalt.
Metskitse arvukust reguleerides jälgitakse rangelt seadusi ja jahinduse head tava. See kindlustab selle, et loomad kütitakse ära parimal võimalikul moel. Kaasaegne eesti jahimees on koolitatud ja kogemustega loodusemees ja üha sagedamini ka naine. Usaldagem teda ja mõistkem ka seda, et kaasaegne jahipidamine on eelkõige arvukuse reguleerimine, mida eelkõige tehakse meie kõigi huvides. Arvud reguleerimiseks antakse jahimeestele ette.
EJS
