Masajas metssiga ja sigade Aafrika katk (SAK) on tänavu kõrgejalgse põdra selgelt enda varju jätnud. Sellel taustal ei tohi siiski põdrateema probleemseid tahke unustada.
Põdra arvukus kui küsimärk
Kes teab Eesti põdraarvukust, küsis Kalev Männiste eelmises Eesti Jahimehes. Teame nii, nagu erinevad loendusvõtted seda kajastada ja andmekasutajad analüüsida suudavad. Juba jahimaakorraldajad leidsid, et hinnanguliste loendusandmete sidusus (á la eelnev loendus pluss juurdekasv miinus küttimine = järgnev loendus) ei vastanud vahel ootustele. Mis tahes arvukushinnangute erinevust prognoosidest ja ka tegelikkusest võib ette tulla igal ajal.
Sama arvukust võivada tajuda eri loendajad erinevais oludes, kuid ka eri liikide ja erineva tiheduse puhul erinevalt. Kui siinjuures on üle- ja alahindamisi samavõrra ning suur osa andmeid tõepärased, siis on ka tulemus tõepärane, kuid paraku mitte alati. Tihti tulebki leppida nn suhtelise näitaja – indeksiga. Probleem näiteks põdragi puhul on sellisel juhul leida ohjamismoodus, mis annab inimese ja põdra konkurentsi, kuid ka põdrahoidu silmas pidades ootuspärase tulemuse. Seda mõõta aitab taas arvukuse ja elupaigakasutuse hindamine ja selle tõepärasus.
Suremusrisk ja arvukus
Arvukust saab mõõta näiteks ka küttimispõhise suremusriskina. Väljendatuna küttimise osatähtsusena samades jahtides nähtud isenditest, oli põtrade suremusrisk 2012–2013–2014 vastavalt 26,8; 33,6 ja 30,6%. Väikseima suremusriskiga 2012. aastal oli ka küttimismaht põdra arvukuse suhtes vähem limiteeriv kui järgnenud kahel aastal, kui põtru võidi küttida samavõrd, kui jahi alguseks lisandus. Põtrade jahiaegne arvukus aastail 2013 ja 2014 palju ei erinenud, sest muidu vaevalt oleks mullu tabatud 5815 põtra ja samal ajal suremusrisk (sellest edaspidi) saanud väheneda.
Arvukus 2009–2015 ja üldloendushinnang
Näitena arvukushinnangu lahknemisest juurdekasvu ja suremust arvestavaist prognoosidest, küllap ka tegelikkusest, vaadakem põtrade üldloendushinnanguid 2009–2015 (joonis 1).
Kahe erineva prognoosi puhul kasutati arvutustes seirepõhist suhtelist juurdekasvunäitajat (vasikaid/100 vanalooma kohta) jahieelsel seisul ja suremusmäära (küttimine + 5%). Joonisel esitatud arvukuskõverad P1 ja P2 näitavad järgmist: eeldusel, et õige oli 2009. aasta üldloendus 11 180, peaks põdra arvukus olema tänavuse küttimise järel miinustes! (P1), kuid võib hoopis ületada 10 000 taseme. 2015. aasta (tõese) üldloenduseni jõudmiseks pidanuks P2 kohane asurkonna tegelik suurus eelnenud aastail loendushinnanguid märgatavalt ületama, olles näiteks 2009. aastal mitte 11 180, vaid vähemalt 13 100 (P2 joonisel 1).
Prognoosikõverate P1 ja P2 taustal “jalutab” üldloendushinnang P2 läheduses. Ent kus asub põtrade absoluutarv? Hea, kui see on P2 ja hinnangute vahepealne, kuid kindel olla ei saa. Siiski teame, et ulukiseire andmeil põdrakahjustust lisandus (R. Veeroja, Eesti Jahimees nr 4/2015 lk 24) ning et RMK andmeil (näiteks K. Männiste, Eesti Jahimees 4/2015 lk 31) on oluliselt kahjustatud pind riigimetsas pea kahekordistunud.
Kahjustuspilti võisid põdra tiheduse kõrval mõjutada ka muutused elupaikades, näiteks kogu metsaraie ja selle taustal valgustusraietel männinoorendike tugev harvendamine. Toitumis- ja varjetingimuste järsk muutus varem tihedamais noorendikes suurendab alles jäetud mändide kahjustusriski ja suhtelist kahjustust. Valgustusraie läbinud hõredamas noorendikus võib sama arvu oluliselt kahjustatud puude mahaarvamine anda hoopis väiksema perspektiivsete puude hektariarvu, kui oli enne raiet.
Mahuka kontroll-loenduse puududes on üle-eestiline arvukushinnangute summa olnud aastast aastasse põtrade soovitusliku küttimiskvoodi leidmise peamisi pidepunkte.
Kui üldloenduse viga Eesti kokkuvõttes ka pole kümnetesse protsentidesse küündinud, siis jahipiirkonniti pole sellised hälbed välistatud, mistõttu on põhjendatud Kalev Männiste hämming eelmises ajakirjas loenduse ja küttimissoovide vastuolulisuse puhul. Asjata pole ulukiseireosakond kutsunud jahtkondi igal sügisel moodustama ohjamispiirkondi, et tabada põtru rohkem aladel, kus jahiaegne tihedus on suurem ning võimalused küttimisstruktuurist kinnipidamiseks, kahjustustest hoidumiseks ja ka sidusamaks loenduseks paremad.
Põtrade küttimisstruktuur
Eelnenuga võrreldes vähenes 2014. aastal nende jahipiirkondade osa, kus kütiti pulle lehmadest märksa rohkem või vähem; samal ajal suurenes märgatavalt pulle ja lehmi võrdselt küttinud jahipiirkondade osa (joonis 2).
Kokkuvõttes jäi küttimisstruktuur 2013. ja 2014. aastal peaaegu samaks (joonis 3), osutades ka asurkonna struktuuri püsivusele.
Jahipiirkondlike hälvete puhul soovituslikust küttimisstruktuurist näeb, kas küttimismahu täitmist küttimisstruktuurist kinnipidamisest peeti olulisemaks või tingis hälbeid põtrade kohalik asustusstruktuur. Rohkem kui kümnendik jahipiirkondi ei pidanud soovitatud struktuurist kinni. Rohkem kui igas viiendas jahipiirkonnas erines lehmade ja pullide osa saagis kahel aastal järjest enam kui 20 ühiku võrra (nt 40% pulle ja 20% lehmi; isegi 100% pulle ja 0% lehmi jne). Niisugune hälve kordus kahel aastal järjest vaid 17 jahipiirkonnas, seega võis suurem osa hälbeist tuleneda mitte teadlikust väärküttimisest, vaid põtrade asustusstruktuuri eripärast. 2013. aastal 40% ja 2014. aastal 36% jahipiirkondadest osutas pullide-lehmade küttimistulemuse erinevus enam kui kümne ühiku võrra (näiteks pulle 40%, lehmi 30% jne), et mõningase lõtku lubatavus soovitatud keskmise küttimisstruktuuri puhul oli ja on endiselt asjakohane.
Soome ja Eesti põdrahoiust
Meist metsasemas ja jahimeeste-rohkemas Soomes on siiani tõsine murekoht inimese poolt kõrgele vasikatootlusele kallutatud ehk põdraasurkonna lehmaderohkus. Püütakse liikuda pullide hoiu ja asurkonna tervendamise suunas. Soome jahiajakirjas Metsästäjä 5/2015 lk 12–13 soovitab ulukibioloog Mikael Wikström asurkonna tervendamiseks pulle säästa, emassugupoolt rohkem küttida, kuid tootvamaid lehmi hoides, ning samal ajal jälgida, et viiendiku talikarjast moodustaksid jahi järel vasikad, keda küttida vastavalt võimalustele kuni 60% tasemel.
Soome põdraasurkond on märksa lehma- ja vasikarohkem ning samal ajal pullivaesem. Probleem on lehmade pikaleveniv inna- ja poegimisaeg koos hilispoegimiste ning vasikate väikse talve-eelse kaalu ja talvitumisvalmidusega. Eestis on selliseid probleeme vähem, sest vähem on ka pullide, lehmade ja vasikate survestamist. Võime loota, et tänavunegi põtrade pulma-aeg on vaatamata mõnegi dominantse pulli pigem taunitavale kõrvaldamisele suuremate tõrgeteta. Ka olid tänavune talv ja sarvede kasvatamise ning lõimetishoolde aeg põtradele pigem soodsad.
Siinset mõõdukamat juurdekasvu arvestades oleks vasikaid Soome-omase küttimise järel talvises asurkonnas ainult ülimalt napp kümnendik, kuid piisavalt alles siis, kui neid küttida mitte üle 35–40%. Soovi korral seniselt looduslähedaselt kõrgema juurdekasvu suunas liikuda oleks mõeldav viia mõne aasta jooksul esiteks asurkonna juurdekasv pisut suuremaks ja samal ajal püüda neid ka pisut rohkem, näiteks 35–40% küttida. Loodusläheduse hoid on siinjuures võimalik, kui asurkonda liigselt survestamata keskmist vanust ja tootlikkust mõõdukalt suurendada. Pluss oleks asurkonna pisut parem kiskjakindlus. Sama juurdekasvu andev, ent pisut väiksem talvine asurkond tähendab ühtlasi väiksemat talvist toiduvajadust ja madalamat metsakahjustuste riski. Meenutagem, et samamoodi mõtles põdrast juba professor Harry Ling 1980. aastate algul.
Silmas pidades metssigade arvu vähenemist ilmselt pikaks ajaks, oleks põdrakarja parem produktiivsus soodne ennekõike põdrale endale, kuid ka metsakahjustuste vähendamisele ja huntidele mõeldes. Kui hunt võtab oma, siis kas inimesel üldse tekib võimalust vasikate osa küttimises suurendada? Siin võib olla olukordi ja arvamusi seinast seina. Ka Mikael Wikström rõhutab vasikate küttimises paindlikkust. Igatahes on põhjust naabermaade ideid ja kogemusi pigem analüüsida kui pimesi matkida. Näiteks Lätis on tänavu kavas järgida küttimisstruktuuri, millest 50% moodustaksid üle-aastased ja 50% alla-aastased põdrad (Lusis, 2015 p.c).
2015. aasta küttimisest
Põtrade küttimiskava 2015 on ajaks, kui lugu ilmub, ammu teada ja kasutusel. Jahi-eelsest ajast võib meenutada vast seda, et maakondlikes jahindusnõukogudes keskendus poleemika kvoodile, mis küündis jahindusnõukogude otsuste kokkuvõttes 6334 isendile. Soovituslik struktuur jäi valdavalt tasakaalukaks, kuid miskipärast on Saaremaal võetud taas suund põdralehmade ja Pärnumaal, vastupidi, pullide eelisküttimisele.
Küttimise pidevale korraldamisele mõeldes on pisut kaheldav, kas küttimise vahearuanded iga kuu 10. kuupäevaks põdra puhul toimivad sama hästi kui küttimistulemuste püsiv nähtavaks tegemine jahtkondade koostöös. Samm edasi oleks kõiki jahtkondi hõlmava elektroonilise andmebaasi väljaarendamine, et vajaduse järgi mis tahes kohas mis tahes hetkel küttimisseis esile tuua.
Ehkki meie põdraasurkond on viimastele tugevatele tagasilõikamistele vaatamata veel üsnagi looduslähedase soolise ja suhteliselt proportsionaalse vanuselise koosseisuga, on praegu õige aeg mõelda, kuidas geneetilist mitmekesisust ja loodusväärtust säilitada.
Kavandatud küttimismahu täitmine ja soovitatud struktuurist kinnipidamine on esimene proovikivi kogu seireandmestiku tõepärale. Jääb loota, et inimene seejärel ka 2016. aasta loendusse vastutustundlikult suhtub, ning et loodus omalt poolt meile häid talve- ja kevadtingimusi pakub. Veel enne talve on kavas maakondlikel põdrapäevadel inventeerida ja talletada jahimeeste kogutav seirematerjalide andmestik. Jaksu kõigile ka põtradega toime tulla. Katk tuleb ja läheb, aga põdrad jäävad, ja siis ükskord tuleb ka põdra-aasta.
TEKST JÜRI TÕNISSON
