Meediast on palju läbi käinud sõnad koroona ja nahkhiired, kuid nendevahelisest täpsest seosest on räägitud vähe. Nahkhiirespetsialist Oliver Kalda selgitab lühidalt, kas ja kuidas nad omavahel on seotud.
Kõigist maailma imetajatest tervelt 20% ehk ligi 1400 liiki on käsitiivalised – tavakeeli nahkhiired. Vastab tõele, et on nahkhiireliike, kelledelt on leitud erinevaid koroonaviiruseid. Samas pole teada ühtegi nahkhiirte koroonaviirust, mis oleks zoonootiline ehk suudaks levida nahkhiirelt otse inimestele. Varasemate koroonaviiruse puhangute puhul (SARS ja MERS) kandusid viirused inimestele üle tsiibetkassilt ja üksküür-kaamelilt. Mõlema puhangu puhul mängisid olulist rolli ka viletsad hügieenitingimused, milles loomi peeti.
Praeguse COVID-19 puhangu puhul ei ole viiruse otsene allikas veel selge. Viiruse genoom sarnaneb küll suurel määral ühe nahkhiirtelt leitud koroonaviirusega, kuid selle osad, mis määravat viiruse nakatamisvõime, on inimesele kandumiseks küllalt sobimatud. Seetõttu peetakse tõenäoliseks, et viiruse jõudmisel inimesetele oli taaskord vaheperemees. Lisaks on sarnaseid viiruseid leitud ka teiste loomade seas. Üldisemas plaanis on nahkhiirte koroonaviiruseid leitud ka Euroopas, kuid kõige rohkem esineb neid troopilistes piirkondades. Troopikas ega ka Euroopas ei ole teada juhtumeid, mis kinnitaks nahkhiirte koroonaviiruste levikuvõimet otse inimestele.
Seega ei ole põhjust karta, et hoone seina vahele kolooniasse kogunenud nahkhiired meie tervisele ohtu põhjustaks, kuid nagu iga metslooma puhul, tuleks ka nende puudutamisel kasutada kindaid.
Allikas: Looduskalender
