TEKST ARTO MÄÄTTÄ
Ajakirjast Metsästäjä 2020 nr 2 tõlkinud JAANUS VAIKSOO
Jahimeestel on sageli väär arusaam oma piirkonna kährikute arvust. See selgub näiteks siis, kui väikekiskjate kütid tulevad jahipiirkonda kährikuid püüdma. Nii mõnigi kohalik ei usu, et võõrkiskjaid oleks seal rohkem kui nädalavahetuse jahisaagi jagu.
Ühe terve nädalavahetuse kestnud kährikujahi pindala oli 150 000 hektarit, mis oli jaotatud 17 püügirühma vahel (keskmiselt 8823 hektarit rühmale).
Nädalavahetuse jooksul püütud saak, 422 kährikut, võib tunduda suur, kuid võrreldes ala suurust, on see vaid osa võimalikust kährikuarvukusest. Tuhande hektari kohta oli saagiks 2,81 kährikut.
Üksikust püügiaktsioonist ei piisa kährikuasurkonna ohjeldamiseks, kuid selle innustav mõju kohalikele jahimeestele võib olla märkimisväärne. Juba kauem väikekiskjate püügivõistlusi korraldanud seltsides ongi kährikute küttimine märgatavalt suurenenud. Kährikute arvukus on seal pideva töö tulemusena vähenenud. Näiliselt kütivad kohalikud urukoeramehed kährikuid küll palju, kuid selleks kasutatakse enamasti tuntud ja kergemini ligipääsetavaid urge. Kogu jahipiirkonnast käiakse läbi murdosa ja tühjendatakse vaid tuntud urud.
See on ka põhjus, miks kährikuasurkonda ei saada kontrolli alla. Jahimeestel tuleks tungida ka raskemini ligipääsetavatesse kohtadesse ja kasutada kährikute küttimiseks erinevaid püügiviise.
Anna kährikutest teada kohalikule trapperile
Jahtide käigus avastatakse sageli palju kährikute elupaiku, kuid seltside väikekiskjate kütid ei pruugi sellest alati teada saada. Siin tuleks samuti mõtteviisi muuta. Kui kähriku elupaigast on asjaomastele teatatud, siis saavad urujahimehed tööle asuda.
