Tallinna Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu määruse, millega jättis MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Sellega taastati Keskkonnaameti algselt kehtestatud hundi küttimismaht.
MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna Halduskohtule 22.11.2020 kaebuse Keskkonnaameti 9.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/192 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada hundijaht kuni kohtuvaidluse lõppemiseni.
Tallinna Halduskohus rahuldas 07.12.2020 määrusega MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja peatas Keskkonnaameti 29.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/192 kehtivuse kuni käesolevas haldusasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni osaliselt, s.o 64 isendi osas, küttida võis kokku 76 isendit.
Keskkonnaamet palus 03.12.2020 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, sest see on põhjendamata ja puudub kahjuliku tagajärje oht. Ringkonnakohus märgib esmalt, et määruskaebuses on põhjendatult juhitud tähelepanu halduskohtu eksimusele esialgse õiguskaitse määruse järgi lubatud küttimismahu määramisel.
Nimelt lubas halduskohus igal ohjamisalal, millele küttimismaht määrati, küttida pooled isendid ning nendel ohjamisaladel, kus küttimismaht oli määratud paaritu arvuga, lubati küttida 50% + 1 isend. Kokku 20 ohjamisalast oli küttimismaht määratud 15 ohjamisalal. Halduskohtu esitatud kriteeriumite põhjal tuleb lubatud küttimismahuks kokku 72 isendit, mitte 76 isendit, nagu halduskohus on ise märkinud. Seega ei ole määrus korrektne ka selles osas, et käskkirja kehtivus on peatatud 64 isendi osas, vaid tegelikkuses hõlmab peatamine 68 isendit.
Kaebuse põhiväiteks võib pidada seda, et kaebaja hinnangul ei ole hundi populatsioon Eestis soodsas seisundis, vaid väljasuremise ohu piiril, ning hundi küttimismahu määramine ei toimu teaduslikult põhjendatud alustel (sh puudub täpne ülevaade huntide arvukusest) ja küttimist ei ole suunatud mitte tegelikesse kahjustuspiirkondadesse, vaid kütitakse pigem loodusmaastikel elavaid hundikarju, mis tekitab omakorda probleemseid hunte.
Halduskohus on leidnud, et kui kindlalt on teada 22 hundi pesakonna olemasolu (kokku ca 220 hunti), siis 2020/2021. jahiaastal 140 isendi küttimise korral viiakse hundi populatsioon allapoole liigi soodsat seisundit. Samuti leidis halduskohus, et isegi kui lähtuda prognoosist, et jahiaasta alguseks on pesakondade arv 32–34 (kokku ca 320–340 hunti), millest tuleb maha arvata veel ca 6% (s.o tegelikult on kokku ca 300–320 hunti), ei välistaks 140 hundi küttimine kahjuliku tagajärje saabumise ohtu, sest puudub objektiivne ülevaade huntide tegelikust arvukusest.
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud väita, et hundi küttimismahtude määramine ei toimu teaduspõhiselt. Halduskohus ja kaebaja on omistanud põhjendamatult määrava tähenduse asjaolule, et hundi tegelik arvukus ei ole täpselt teada ja 20.10.2020 seisuga oli kindlalt teada üksnes 22 hundi pesakonna olemasolu (ca 220 isendit). Pole õige järeldada, et kui hinnang liigi asurkonna seisundile (sh arvukusele) põhineb osaliselt pikaajalistest seireandmetest lähtuval prognoosil, siis ei tugine küttimismahu kehtestamine teaduspõhistele andmetele. Seirearuande sissejuhatusest nähtuvalt on küttimisettepaneku aluseks hinnang liigi asurkonna jahihooaja eelsele seisundile, mis põhineb erinevate meetoditega kogutud andmete (nt küttimisstatistika, ruutloendus, jahimeeste hinnang arvukusele, ulukivaatlused, ulukikahjustused, kütitud isendite info) võrdleva analüüsi põhjal tuvastatud muutustele asurkonna seisundis (levik, arvukus, sooline-vanuseline struktuur) ja prognoositud juurdekasvul.
Kuna vaidlusaluse käskkirjaga on hundi küttimismaht määratud 2020/2021. jahiaastaks, mis hundi puhul kestab 01.11.2020–28.02.2021, siis on selge, et esialgse õiguskaitse jätkuva rakendamise korral saavutaks kaebaja sisuliselt oma eesmärgi (osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, sest ilmselgelt ei ole võimalik asjas tehtava kohtuotsuse jõustumine enne käimasoleva jahiaasta lõppu. Sellistel asjaoludel peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju.
Olukorras, kus suurkiskjate (sh hundi) kaitset ja ohjamist on juba ligi 10 aastat korraldatud sama tegevuskava alusel ning sellega on kaasnenud iga-aastane seire, ei piisa tegevuskavas seatud eesmärkide põhjendatuse kahtluse alla seadmiseks pelgalt paljasõnalisest väitest, et see ei taga hundi asurkonna soodsat seisundit.
Kaebaja väited, et kütitakse eelkõige tugevaid karjasid (s.o neid lõhkudes) ja võimalik on peaaegu kõigi paljunevate isendite äraküttimine samal jahihooajal (v.a neil ohjamisaladel, kus ei ole küttimismahtu määratud), on üksnes oletuslikud. Seirearuandest ei saa järeldada, et hundi asustustihedus oleks languses, vaid just vastupidi. Kuna 2018/2019. jahiaastal kütiti 60 hunti + 6 eriloaga (küttimislimiit oli 65 isendit) ja 2019/2020. jahiaastal kütiti 64 hunti + 1 eriloaga (küttimislimiit oli 86 isendit) ning juba 2019. a sügisel oli hundi pesakondade arvuks 25 ehk saavutatud tegevuskavas ettenähtud ülempiir, siis on liigi keskmist juurdekasvu arvestades põhjendatud järeldada, et huntide üldine arvukus on tõusuteel.
Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (sh piiratud ulatuses) ei esine kohtu arvates sedavõrd tungivat vajadust, mis kaaluks üles huntide ettenähtud mahus küttimata jätmisega tõenäoliselt kaasneva kahju avalikule huvile (riigi rahaline kulu kiskjakahjude hüvitamiseks) ja kolmandatele isikutele (hundi tekitatud kahjusid kannatavad loomaomanikud). Keskkonnaamet on veenvalt näidanud, et isegi juhul, kui juurdekasv jääks 2020. ja 2021. a-l keskmisest 20% madalamaks, ei kahandaks 140 isendi küttimine 2020/2021. jahiaastal hundi asurkonda sellisel määral, et 2021. a sügiseks ei mahuks see enam tegevuskavas ettenähtud optimaalsesse vahemikku (15–25 pesakonda). Olukorras, kus 2019. a sügisel oli Eestis kokku ca 250 hunti ja neist kütiti 2019/2020. jahiaastal 65 isendit, ei saaks isegi keskmisest oluliselt madalama juurdekasvu prognoosi puhul mõistlikult eeldada, et 2020. a sügisel ei ole hunte rohkem kui kindlalt teadaolevad ca 220 isendit.
Vaata kohtumäärust lähemalt SIIT.
