Juba pikemat aega kubiseb press Aafrika seakatku temaatikast (SAK).
Et jahimeestele abi osutada ja anda oma tagasihoidlik panus katku ohjamiseks, sh tuvastada, kas konkreetses jahipiirkonnas on katku nakatunud metssigu, otsustasid Räpina Aianduskooli (RAK) keskkonnakaitse erialade õpetajad ja õpilased korraldada ühisürituse, millel oli mitu väga kasutoovat eesmärki.
Õpilased said hea praktilise ülevaate keskkonnaõiguse eri tahkudest, jahipidamisest, erinevatest jahiseaduse nõuetest, jahiohutusest, jahieetikast jm-st. Samas tutvusid nad erinevate maastikega, metsakasvutüüpidega ja nägid oma silmaga looduses jahiulukeid, nende jälgi.
Ürituse peakorraldaja rollis oli üle Eesti tuntud loodussõber, staažikas jahimees Arvi Lepisk, kes on pikki aastaid eelpoolnimetatud kutsekoolis õpetanud tulevasi keskkonnakaitsjaid ning tulevasi jahimehi. Kuna samas koolis töötab kutseõpetajana ka käesoleva loo autor, siis sündiski hea ühisidee.
12. novembri varahommikul saabus Veerksu jahipiirkonda kokkulepitud kohta 8 kohalikku jahimeest, 7 (RAK) õpetajat ning 9 õpilast, et üheskoos saada jahielamusi, õppida tundma loodust, metsakooslusi, ulukite asupaiku, arvukust ja liike.
See oli julge katse, meetod, millega õpetajad püüdsid proovida, kuidas toimib paljukiidetud lõimumise (koostegemise) õppemeetod õppejahil, õuesõppel.
Õuesõppe käigus said õpetajad anda õpilastele teadmisi, kuidas toimub jaht.
Juhtõpetaja Õnne Rämmann sai raadiojaama, et juhtida õpilasi-ajajaid jahimaal.
Jahi algus
Veerksu jahtkonna esimees Arvi Lepisk, kes loomulikult valiti jahijuhatajaks, pidas avakõne, tervitades kõiki jahikaaslasi, külalisi ja oma koolipere liikmeid. Et üritus leiaks ka laiemat kõlapinda, osales jahis ajalehe „Koit“ vanemtoimetaja Aare Lepaste.
Õpetajatest võtsid jahist aktiivselt osa ja aitasid õpijahis lõimuda:
Ain Ruthe, kes õpetab koolis keskkonnaalast seadusandlust (jahiseadus ja jahieeskirjad).
Arvi Lepisk, kes õpetab ulukibioloogiat, tutvustas lähemalt piirkonda, metsakooslusi, mis on sobilikud põdra ja metssea elupaikadeks. Neid ulukeid hakatigi küttima.
Uno Minka, kes õpetab koolis ainet „Keskkonnaload ja aruanded“, sh jahiohutus, turvalisus metsas liikumisel, muud ohud. Põhjalikult tutvustas ta jahiohutuse nõudeid ühisjahis ning näitas õpilastele kõiki jahis nõutavaid jahidokumente.
Svetlana Tund – taimestik.
Õnne Rämmann õpetab keskkonna üldteemasid, seekord aga ülendas jahijuhataja Arvi ta ajajate pealikuks ja Õnne pidi hoolt kandma selle eest, et keegi metsa ära ei eksiks ning ajajad teeksid tublit koostööd ja peletaks kõikvõimalikud ulukid kütiliini suunas.
Tiiu Ruuspõld – majandusõpe, jahikulutuste arvutus, sõidukite kütusekulu, jahiulukite teenustööd, toodangu omahind jne.
Marko Laanes, kes on koolis kutseõpetaja, oli seekord jahis kütiks.
Kuna jahist võttis osa ka üks neljajalgne norra jahikoer, siis nägid õpilased koerapassi, punast kaelarihma ja GPS seadet, millega on võimalik tuvastada koera asukohta.
Arvi oli jahi õnnestumisele mitmeti kaasa aidanud. Juba varakult oli tal sõlmitud kõigevägevamaga lepingu, et ilm oleks selge, parajalt soe ning see kokkulepe toimiski hästi.
Ka Uno oli püüdnud anda oma erilist panust, lugedes enne jahi algust jahist osavõtjatele ülistusluuletuse jahijumalanna Dianale.
Seepärast oli ka jahijumalanna DIANA meie suhtes armuline. Olgu etteruttavalt mainitud, et elu pidid andma kaks metsseakulti.
Hunt metsas
Esimene „aju“, mis jahimehe keelepruugis tähendab masti, metsakvartalit oli siiski tühi. Polnud ka ime, sest metsas toimetas kriimsilm hunt isiklikult.
Kaks õpilast ehmatasid loomulikult hundi pakku, nii pidi näljane hallivatimees loobuma auravast, värskest metskitselihast.
Ka teises ajus ei kohatud põtra, kuigi õpilased ja õpetajad püüdsid anda maksimumi, tegid tööd hästi lärmakalt karjudes, vilistades ja oma häälepaelu kõvasti pingutades.
Vahepeal tegi Arvi puhkepausi, jagas joogivett ja eelmisest jahisaagist – põdralihast valmistatud vorsti, mis maitses kõigile ülihästi.
Kolmas mast
Vahepeal oli meie jahikoer üles võtnud metssea jälje ja nüüd oli elevust veelgi enam.
Ajajate raadiost kuulsin Õnne häält: „Võtke paremale, veel paremale, ajus on haavatud siga, olge ettevaatlikud!“
Oma pool tundi kulus enne, kui kõlas esimene kauaoodatud püssipauk. Marko Laanes oli tabanud suure metskuldi.
Teise suure metskuldi tabas täpse lasuga tubli koera eest kohalik kütt Anti Sakson.
Et Anti oli kohe minu kõrval kütiliinil, siis olin esimene kütt, kes sai täpsel mehel kätt pigistada ja õnnitleda. Nagu näeb ette jahieetika, panin kuuseoksa täpse küti mütsiäärele ja tabatud ulukile suurema kuuseoksa.
Ja siis algas fotosessioon. Rõõmsate, pisut küll väsinud nägudega õpilased ahhetasid, nähes nii suurt metsiga esimest korda oma elus.
„Vot see oli alles ühisjaht, õnnestund ja kordaläinud õuesõpe, lõimumise musternäide meeskonnatöö.“ Selliste sõnadega võiks loo lõpetada.
Kokkuvõte
Geija Orav (õpilane): „Taolist õpijahti tahaks kindlasti korrata, mulle väga meeldis.“
Kaidi Paas (õpilane): „Saime aimu tunnis õpitud jahiseadusest, jahilubadest. Põnev oli loomi metsast välja ajada. Nägin mitut metskitse.“
Tiiu Ruuspõld (õpetaja): „Nüüd jätkub meie töö klassis, arvutame välja kõik kulutused, mis olid meie jahiga seotud.
Veelkord oli meil õnne. Viie päeva pärast sai Arvi veterinaaridelt info, et sead polnud katkus.
Kooli õpetajad, õpilased ja Veerksu jahtkonna jahimehed on andnud oma tagasihoidliku panuse et ohjata ja ennetada seakatku levikut Põlvamaal.
Oli tore päev, mis jäi kindlasti kõigile meelde.
See polnud lihtsalt üks lõbus päev sügislooduse rüpes, vaid päris raske matk mööda soid ja metsi, täis ootamatusi ja ohtusidki.
Uute kohtumisteni, aitäh Veerksu jahimeestele, eriline tänu aga Arvile ning kõigile tublidele küttidele, ajajatele ning väsimatule jahikoerale.
Uno Minka
Illi jahtkonna esimees
RAK kutseõpetaja
