Jahindust peetakse aeg-ajalt üheks ohuallikaks liikide kadumisel ja elupaikade halvenemisel, kuid nii see tegelikult ei ole.
FACE teatel tuleneb selline oletus viimasest Euroopa Liidu looduse seisundi aruandest, kus esitatakse jahinduse osas eksitavat infot. Statistikat vaadates, ilmub hoopis teine pilt. Jahindus moodustab kõigist ohuallikatest ainult 0,66%. Liikmesriigid teatasid vähem kui 1% juhtudest, et jahindus on liikide ja elupaikade jaoks kõrge ohuallikas.
Jahindus kui ohuallikas elupaikadele moodustas kogu mahust vaid 0,05%. 5596 aruandest on kõrgetasemelise ohuallikana elupaikadele märkinud jahinduse vaid 3 liikmesriiki.
Vaid 0,17% kogu loodust mõjutavatest faktoritest survestas jahindus kõiki muid liike peale lindude. Nende liikide loetelu, mis jahipidamist tugevalt mõjutavad, on tekitanud küsitavaid olukordi, näiteks lõhe ja Vahemere tuhvelhomaar kuuluvad nende 12 liigi hulka, kelle puhul on kõrge ohuallikas just jahipidamine.
2,58% oli jahipidamine ohuallikaks lindudele. Ehkki on täiesti ebaselge kuidas saavutati 18% ohutase salaküttimise ja jahipidamise suhtes, näitavad andmed siiski, et lindude puhul on ohumäärana jahindus vaid 2,58%.
Liikmesriikidelt kogutud andmetes on ohud loodusele struktureeritud kahele hierarhilisele tasandile. Põllumajandus, metsandus ja kliimamuutused on esimesel tasandil, kuid jahindus on üks paljudest alamkategooriatest liikide ekspluateerimisel.
Loodusliku seisundi raportis mainitakse, et jahipidamise surve loodusele on kõrge salaküttimise tõttu, kuid võttes arvesse ka teisi ohuallikaid, moodustab jahipidamine nendest vaid 6,67%.
Jahipidamine mõjutab oluliselt umbes 86 linnuliiki. Kõige sagedamini teatati liikidest, kelle populatsioon on pigem heas seisus ning populatsiooni trend stabiilne või kasvav, näiteks hallhani või kormoran. Samas on see vastuolus Euroopa Komisjoni juhendiga, kus liikmesriikidele tehti ülesandeks mitte teatada suurest ohuallikast liikide suhtes, kellel on kindel populatsiooni staatus ja stabiilne või suurenev suundumus. Kui seda oleks järgitud, vähendaks see veelgi jahinduse kui ohuallika suhtelist osakaalu.
Loodusdirektiivi puhul tuleb liikmeriikidel teatada, mida nad näevad liikide kadumise ja elupaikade seisundi halvenemise peamiste põhjustena. Seetõttu annavad nad aru ohuallikatest, mida arvestatakse teatud aja jooksul mõjutada saanud elupaikade ja liikide puhul, ning ohtudest, millel on tõenäoline mõju järgmisel kahel aruandeperioodi jooksul.