Asutamise momendil oli klubil 669 liiget. Loenduse andmetel elas klubi jahimaadel 157 põtra, 409 metskitse, 10 ilvest, 270 rebast, 158 kährikkoera, 3200 jänest jne. Klubil oli 9 sektsiooni. Klubi sai 1961 aastal 10 põdra laskmise eriluba. Peale selle kütiti hulgaliselt teisi ulukeid. Sektsioonide vahelises võistluses tulid esikohale Tänassilma, Mustla ja Suure – Jaani sektsioon. Esimene Kalevi vabariiklik kokkutulek toimus MÄKSAL, kust võeti ka aktiivselt osa.
VSÜ „Kalevi” jahindusklubide IV vabariiklik kokkutulek viidi läbi Viljandis. Lisaks laagrile ja jahindusalastele võistlustele toimusid kultuurialased üritused lauluväljakul. Võitjaks osutus Tallinna Jahindusklubi minimaalse edumaaga Viljandimaa ees. Kolmandaks platseerus Tartu, kes enamjaolt oli võitja või vähemasti paremate hulgas.
Uudse üritusena korraldati ka esimene Vabariiklik jahitrofeede näitus, kus oli väljas enim põdra ja soku sarvi.
Laskeala arendamiseks valmis Kösti orus tolle aja kohta ajakohane lasketiir, mida aktiivselt kasutati. Sellega seoses paranes oluliselt laskemeisterlikkus.
1967
See aasta kujunes Vabariigi jahinduses murranguliseks. Vabariigi valitsuse otsusega moodustati Eesti Jahimeeste Selts, mille koosseisu läksid kõik jahindusüksused. Seoses VSÜ „Kalevi” Jahindusklubi likvideerimisega ja jahindustegevuse arenguga maakonnas otsustati 26 märtsil 1967 aastal toimunud konverentsil moodustada EJS-i Viljandi Jahindusklubi, mille koosseisu kuulus 66 jahisektsiooni. Tagamaks sektsioonide elujõulisus sätestati vähemalt 20 liiget iga sektsiooni kohta, mis tingiski väiksemate sektsioonide liitmise.
Aasta jooksul kütiti kokku 54 põtra, 13 metssiga, 48 sokku ja kitse. Põhisaagi moodustasid väikekiskjad ja ulukid.
1968
Aasta algul oli klubil 1569 liiget. Klubi sai ruumid Kaalu tänavale, kuhu koliti peale ulatuslikku remonti ja ümber ehitust. Jätkus jahisektsioonide liitmine. Linnasektsioonid kinnitati maasektsioonide juurde. Kinnitati peotehniliste tööde ja jahirajatiste plaan. Suuremat tähelepanu kohustati pöörama kiskjate laskmisele ja hulkuvate koerte arvukuse piiramisele.
1968 aastal kütit 48 põtra, 22 metssiga, 27 metskitse jne.
Vabariiklikus võistluses oli klubi 10 kohal. Parim sektsioon Karula saavutas vabariigis kokkuvõtteks 5 koha.
1969
Aasta algul oli klubil 1519 liiget, see arv langes aasta lõppus 1452-le kuna likvideeriti kolm jahisektsiooni ja liideti kuus. Samal aastal asutati seoses töömahu suurenemisega jahindusarendaja koht.
Sellel aastal loendati 542 põtra, 243 metssiga, 1919 metskitse ja arvukalt väikeulukeid. Laienes marutaud, mille tõttu kavandati meetmeid (kaasaarvatud preemiate maksmine) rebaste, kährikute, koerte ja kasside arvu piiramiseks. Kehtestati veel ajutised jahipiirkonnad (kokku 11).
Karistati 6 jahisektsiooni ebaregulaarsete lisatööde korraldamise tõttu jahi keeluga.
Samas suurenes tervikuna ulukite arv ja küttimine. Moodustati isegi kuus metssigade küttimise brigaadi. Suurenes oluliselt lisasöötade varumine. Kontroll pandi jahisektsioonidele vastastikkuse põhimõttel. Edusammude tõttu saavutas Viljandi klubi 5 koha vabariiklikus arvestuses, parimateks jahimeesteks olid P.Arak, A.Ant ja M.Liias.
1970
Aasta algul oli 1452 liiget. Loendati juba 595 põtra, 175 metssiga, 2179 metskitse ja arvukalt muid ulukeid. Aasta algul oli Klubil 49 sektsiooni, mis aasta lõpuks oli kavas vähendada 36-le. Jahimeeste atesteerimiseks moodustati juhatuse otsusega eksamikomisjon, esimehe kohused pandi T.Arusalule. Märgiti jahindusarendaja katseaja edukust.
Nõukogu otsustas panna oma liikmetele kontrolli jahisektsioonide tegevuse üle. Sektsioonide esimeestele viidi läbi seminar kahes grupis. Erilist tähelepanu pöörati rebaste, kährikute, hulkuvate koerte ja kasside piiramisele (hävitamisele). Selles osas tuli klubi teisele kohale vabariigis. Partide talvitumistingimuste tagamiseks keelati jahi pidamine veelindudele Raudna jõel raudteesillani, Viljandi järvel, samuti Sinialliku ojal allikast raudteejaamani. Aasta jooksul lasti 109 põtra, 27 metssiga, 140 metskitse. Riigile anti üle 8 tonni põdra liha. Peaaegu iga jahikollektiiv, kes küttis põtru riigile sai sama arvu ka endale. Peale otsese jahitegevuse rajati arvukalt söödapõlde, varuti heina, vihtasid ja vilja puhastusjäätmeid. Kontroll näitas, et talvise lisasöötmisega võis jääda rahule. Samas karistati jahimehi 14 korral administratiiv korras ja kahele jahimehele langetati poole aastane jahi keeld.
1971
Aasta algul oli klubiliikmeid 1425, aasta lõpuks 1369, seega lahkujaid oli rohkem kui klubisse astujaid. Loendati 690 põtra 207 metssiga, 2699 metskitse, järelikult loomade arvukus oli tõusuteel. EJS-i otsuse kohaselt viidi läbi kõigi klubiliikmete atesteerimine. EJS algatas ka jahitemaatiliste fotode konkursi. Esikoha võitis Evald Raukas. Rajooni tätevkomitee kinnitas kokku 11 uut jahipiirkonda. Põdralube väljastati 237 sellest riigi norm oli 115 põtra. Väikeulukite jaht toimus tuusikute alusel, milliseid väljastati jahimehele üks nädala kohta. Jahilaskevõistlustel kaarrajal ja suuruluki laskmisel tuli klubi kolmandale kohale vabariigis. Klubi koondmeeskond osales klubide kokkutulekul Võru – Kubijal. Klubisiseses võistluses oli esikohal Koidu ja Mõisaküla sektsioonid. Eeesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi poolt tunnistati klubi röövulukite hävitamisel 3 koha vääriliseks. Klubi jahimeestele kuulus kokku 1817 jahipüssi. Jahitrofeede maailmavõistlusele Budabestis saadeti Evald Raukase rebase kolju ja metsseakihvad. Mõlemale omistati kuldmedal.
1972
Aasta algul oli Klubil 1369 ning lõpul 1314 liiget, sektsioone 45, hoolduspiirkondi 35, seega umbes 10 sektsiooni pidid leppima kaashooldamisega.
12 veebruaril toimus järjekordne Klubi konverents, s.o. juba III konverents. Klubi nõukogu esimees T.Arusalu tegi kokkuvõtte eelmise aasta töödest ja edusammudest. Viidi läbi jahimeeste atesteerimine, millest võttis osa 1352 jahimeest. Võrreldes 1969 aastaga suurenes põdraliha müük riigile kolmekordselt. Rajati rohkem söötmise rajatisi ja koguti tunduvalt rohkem lisasööta. Kahjuks tuli karistada 17 klubi liiget jahieeskirjade rikkumise eest. Soovida jättis võitlus salaküttimisega ja jahieeskirja rikkumistega. Nõuti suuremat tähelepanu kahjulike ulukite arvu piiramisele ja hulkuvate koerte ning kasside hävitamisele. Suuruluki jahtidel peeti vajalikuks parendada jahidistsipliini. Nõuti taas, et linnasektsioonid (ilma hooldusalata) liidetakse maasektsioonidega.
Valiti 23 liikmeline nõukogu kuhu kuulusid põhiliselt rajooni juhtivad seltsimehed ja mõned edukamad jahimehed.
Juhatuse esimeheks valiti tagasi T.Arusalu. Kultuurimajas korraldati 6 aprillil jahimeeste puhkeõhtu, rajooni lehes avaldati kaks lehekülge materjale sarjast „Jahimehe Jututuba”.
Sel hooajal oli küttimislimiit üks suuremaid, nii et loodussõbrad isegi süüdistasid jahimehi. Kuid soodsad ilmastikutingimused ja ulukihoole aitasid kaasa ulukite kiirele juurdekasvule. Sagenes isegi metsloomade ilmumine taludesse, asulatesse ja teedele. Tekkis rohkem metsakahjustusi. Vastemõisa jahiselts küttis isegi 33 põtra. Kesised lumeolud raskendasid aga metssigade ja huntide tapmist.
Vabariiklikul kokkutulekul saavutas Klubi suuruluki laskemeeskond 3 koha.
Sektsioonides korraldati enne põdrajahi algust laskekatsed kuuliga.
1973
Aasta algul oli klubil 1314 liiget, aasta lõppul 1331 – seega üle mitme aasta toimus taas liikmete arvukuse tõus.
Detsembris kontrolliti klubi tööd. EJS kompleksrevisioniga olulisi puudusi ei avastanud. Põtru lasti 273, neist riigile 198. Sektsioonidele kes lasid 4 ja enam põtra otsustas juhatus anda enda tarbeks tasuta 50% riigile antud põtrade arvust. Peale sellist intensiivset laskmist jäi arvukus siiski stabiilseks. Tõusnud oli ka metssigade arvukus ja jäneste arvukus.
Alates 1 novembrist kinnitas rajooni TSN täitevkomitee 13 uut jahikeelu piirkonda ja 3 kohalikku looduskaitseala. Nendes oli lubatud lasta erilubadega vaid röövloomi.
18 oktoobril avaldati ajalehes „Tee Kommunismile” erilehekülg „Jahimehe Jututuba”, toimetajaks E.Raukas, kus tehti juttu ka Kaansoosse siginenud huntidest. Toimunud eduka jahi kohta võis lugeda kohalikust ajalehest 23 oktoobril. Eelluurega tehti kindlaks huntide liikumine ja tulemuseks oli 5 kütitud hunti ja 2 haavatut. Tulemuseks oli, et Kaansoo piirkonnas võisid ulukid ja elanikud ennast taas rahulikumalt tunda. Sellist hundijahti juhtub väga harva, kus ajujahiga tabatakse nii palju „kriimsilmi”. Antud aastal tabati veel 184 rebast, 227 kährikkoera, 51 nugist, 166 tuhkrut, lisaks 23 hulkuvat koera ja 840 kassi – seega edukas aasta!!!
Edu saavutasid ka jahilaskurid. Jõgeval tuli Klubi esindus suuruluki laskmises ja Elvas kaarraja meistrivõistlustel 6-7 kohale.
Maakonnas korraldatud üleliidulisel jahitrofeede näitusel hinnati meie jahimeeste kahed soku sarved kuldmedalile. Klubisiseselt tulid esikohale Nuia, Kaavere ja Mõisaküla sektsioonid. Individuaalselt olid edukamad Heldur Metste(Mõisakülast) ja Ain Ant (Kaaverest).
Mälestusesemega autasustati kauaaegset klubi esimeest ja aktivisti Eduard Kaljustet seoses pensionile jäämisega.
1974
Aasta algul 1331 liiget, aasta lõpul aga 1337. Mai kuus loendati klubi aladel 690 põtra, sigu 231, metskitsi 3621, seega rohkem kui eelmistel aastatel. Klubil oli 40 sektsiooni, hoolduspiirkondi aga 35, seega 5 sektsiooni pidid leppima jätkuvalt kaashooldamisega. Juriidilisi liikmeid oli juba 12. 26 mai IV konvernetsil nõuti suuruluki laskeraja ehitamist Viljandi lähistele (nt Kösti tiiru), kuna selline rada oli ainult Kärstnas. Veel otsustati rajada kõrgistmeid ja jahikantsleid mis olid leidnud laialdast ehitamist ning kasutamist. Otsustati veel vabastada liikmemaksust 65-aastased ja vanemad ning taotleda Heimtali jahilossi (tegelikult endise viinaköögi) üleandmist klubile, et ehitada see õppebaasiks.
Valiti ka nõukogu (24 liiget) ja juhatus ning revisjonikomisjon (põhiliselt eelmise aasta eeskujul).
Kevadiseks jahiks jagati välja 6 metsise ja 48 tedrekuke laskmise luba.
Klubile osteti esimesed 3 jahikarabiini.
Nimetatud aastal tekkis uus marutaudi puhang. Marutaudi vastast süstimist vajas 32 jahimeest. Kuulutati välja preemiad hulkuvate koerte ja kasside hävitamise eest. Sel aastal lastigi 326 hulkuvat koera ja 1823 kassi. Röövulukite hävitamiseks korraldati 209 ajujahti. 1974 aasta meistrivõistlustel kaarrajal saavutati 7 koht, kaevikrajal 5 ja suuruluki laskmises 4 koht. Oli ka eeskirjade rikkujaid, koostati 52 protokolli, 3 liiget hääletati välja.
1975
Aasta algul oli Klubil 1337 liiget, lahkus või kustutati 16, juurde tuli 18 liiget.
Augustis ühines senine riigiteenijate sektsioon Koidu ja ka Tänassilma sektsioonidega. Oktoobris liitusid ka ATB – 8 jahimehed Vastemõisa sektsiooniga. Enne sügisjahti korraldati sektsioonide esimeeste ja ühiskondliku loodusinspektorite seminar – nõupidamine. Kerkis üles klubile avaramate ruumide leidmise vajaduse küsimus. Alates 1 novembrist kehtestati uued jahikeelupiirkonnad. Seoses Päri lennuvälja ehitusega laiendati jahikeeluala selle ümbruses.
Aasta oli edukas selles mõttes, et tänu soodsatele lumeoludele õnnestus tabada 13 hunti ja 5 ilvest. Kõige rohkem olid hundid murdnud koeri, lambaid ja metsloomi Leie – Kaavere, Kõpu – Tipu ja Kaansoo ümbruses. Kõige edukamad olid Kaavere jahimehed tabades 7 hunti.
1975 aastal saavutas Klubi esindus vabariiklikel võistlustel laskmises 5 koha. Klubisiseseid võistlusi korraldati Kärstna ja Nuia laskerajal. Sõpruskohtumises Paide klubiga tulid Viljandlased kaarrajal esikohale.
1975 aasta vabariiklikust (sotsialistlik) võistlusest arvati välja Viljandi klubi raskete õnnetuste tõttu, mida põhjustas jahieeskirjade ja ohutustehnika jäme rikkumine. Individuaalset paremusjärjestust välja ei toodud.
Riias toimunud Balti III jahitrofeede näitusele esitati 9 paremat trofeed, neist hinnati 4 kuld-, 3 hõbe-, ja 2 pronksmedaliga. Kahjuks ei saa jätta märkimata raskemaid rikkumisi ja õnnetusi, sealhulgas I. Lillemägi Sõpruse sektsioonist tekitas jahipüssiga raske vigastuse naabrile. J . Kessa Uusnast haavas salaküttimisel registreerimata vintrelvaga surmavalt oma abikaasat. Mõlemad heideti klubist välja. Jahimehed Päri – Pärsti ja Tääksi sektsioonidest heideti välja joobnud olekus relvaga ähvardamise pärast, mistõttu karmistati eeskirju jahirelvaga ümberkäimisel.
1976
Aasta algul oli klubis arvel 1339, aasta lõpul 1348 liiget. Sektsioonide arv kujunes nüüdsest stabiilseks vastatates hooldusalade arvule (35). Juriidilisi liikmeid oli 9, nendelt laekus liikmemaksu 1650 rubla. Toimus ka klubi V konverents (13 märtsil). Kohal oli 130 delegaati 132-st. Liikmeks soovijaid oli aasta jooksul rohkem kui võimaldas jahipiirkondade limiit. 1976 aastal ületati ulukihoolde normid ja biotehnilised plaanid. Paremad tulemused olid Rimmu, Polli, Puiatu, Mõisaküla, Abja ja Suure – Jaani sektsioonidel.
Suuruluki laskerada polnud võimalik Viljandi lähistele ehitada, see rajati Nuia lähistele. Näidissohvoos ei olnud nõus loovutama klubile Heimtali jahilossi, seega tuli otsida muid võimalusi. Aasta jooksul korraldati arvukalt seminaare, vestlusi, klubiõhtuid jne. Klubi ehitas kahekordse garaaþi Leola tänavale, muretses juurde 4 jahirelva. Tõstatati mõte ehitada klubile avaram hoone, et tagada normaalsed töö- ja ürituste tingimused.
Lisaks revisjonikomisjonile kontrolliti EJS-i rahandusosakonna ja riigipanga poolt. Märkimisväärseid puudusi ei leitud. Raskusi oli sportliku ja majandusinventaari ostmisel.
Vastemõisa ümbruses arvati elunevat paarkümmend hunti, sõraliste arv oli tugevasti läinud tagasi, seetõttu nõuti klubi töötajatelt suuremat initsiatiivi hundijahtide organiseerimisel. EJS hindas kõrgelt klubi tööd karusnahkade müümisel. Plaanilise 3500 rubla asemel saadi karusnahkadest 8100 rubla.
Ülalnimetatud konverentsil tunnistati klubi töö heaks, seejuures nõuti huntide arvu piiramist. Igat klubi liiget kohustati tegema jahimajanduslikke töid vähemalt 4 päeva aastas. Taas sooviti Viljandi lähistele suuruluki laskerada. Veel tõstatati küsimus seniste klubiruumide rekonstrueerimisest või uue hoone ehitamisest.
Valiti 27 liikmeline nõukogu ja 5 liikmeline revisjonikomisjon, veel valiti 13 delegaati EJS-i konverentsile.
15 aprillil lahkus omal soovil töölt E.Raukas.
Otsustati alustada püsside ülevaatust sektsioonide kaupa. Kõlbmatuks muutunud püssid tuli üleanda siseasjade osakonnale.
Kevadiseks jahiks anti välja ainult 3 metsise ja 33 tedrekukkede luba laskmiseks. Sektsioonides kus tetrede arv oli pidevalt vähenenud keelati jahipidamine sootuks.
Suuremaks sündmuseks oli EJS-i jahilaskmise karikavõistluste läbiviimine Viljandis.
Ühist tööd tehti 6340 päeva, sellest biotehnilistekstöödeks kulus 4500 päeva. Ehitati arvukalt jahirajatisi ja varuti hulgaliselt lisasööta.
Klubi liikmed muretsesid juurde jahikoeri (hagijaid, pointereid, spanjeleid, taksisid ja laikasid).
Jahieeskirjade rikkujatele koostati 23 akti, noomitus tehti seekord Vastemõisa, Tääksi ja Lalsi sektsioonide esimeestele suuruluki jahil esinenud väärnähtuste eest.
1977
Aasta jooksul pidas juhatus 6 koosolekut, jahinõukogu 1 koosoleku. Korraldati rida loenguid , seminaare ja vestlusi. Kuulutati välja konkurss ehitatava klubihoone projektile. Aasta jooksul liikmete arv mõnevõrra (21) langes.
Nagu ikka esines mõningaid õnnetusjuhtumeid ja salaküttimisi. Erilist tähelepanu pälvis Viiratsi sektsioon, kus esines kollektiivne salaküttimine.
Kehtestati 4 püsivat keeluala, s.h Päri – Pärsti hooldusalal Pärnu mnt ja Metsküla tee kohal, Viljandi järve ürgorus, Piima metsas, Viljandi järve ja Nuia tehisjärve ümbruses.
Põtru lasti 281, neist riigile 160, metssigu 90, metskitsesid 640 jne. Riiklike jahimajandite territooriumitelt lasti kokku 13 hunti.
Edukalt algas ka aasta Mõisaküla jahimeestele. Mõisaküla metskonna Umbsoo vahtkonnas tehti luurega kindlaks kolme ilvese pesitsuspaik, mis piirati sisse ja jaht algas. Varsti peale pauke selgus, et tabati 2 emailvest. Edukad kütid olid Ants Põder JA Peeter Torin. Üks ilves pääses kuid järgmisel jahil Umbsoos tabati veel ca 30 kilone ilves. Seekord oli õnnelik kütt Arnold Andre – sektsiooni esimees. Ilveste tabamisel oli tubli abimees Umbsoo metsavaht Elmar ohtla, kes pidevalt informeeris kiskjate liikumisest.
Suurulukite jahtidel juhtus kahjuks ka 3 õnnetust. Suislepa ja Karula sektsioonis sektsiooni esimehed ajajana tulistasid põtra ajus ja rikoðettkuul vigastas jahikaaslasi. Tääksi sektsiooni esimees jooksis laetud püssiga, kukkus ja lask tabas teda ennast (jalga). Süüdlasi karistati karmilt.
Suurulukite nahku müüdi 3889 rubla, karusnahku 5852 rubla eest.
Jätkus ulatuslik sööda varumine ja ulukite lisasöötmine.
Jahikoertest hagijaid oli arvel 93, laikasid 57, takse 32 jne. Seega selles osas oli edusamme.
Klubi siseselt olid parimad Rimmu, Tänassilma ja Puiatu sektsioonid.
Aktiivsetele korraldati ekskursioon Moskvasse jahitrofeede näitusele.
Suri omaaegne Klubi juhataja J.Eigo – Klubi aitas kaasa matuste korraldamisel.
Jahieeskirjade rikkujaile koostati 30 protokolli. Suislepa ja Karula sektsioonide esimehed heideti klubist välja. Tääksi sektsiooni esimeest karistati pooleaastase jahikeeluga. Kollektiivse salaküttimise eest karistati 11 Uusna – Viiratsi sektsiooni jahimeest, kes lasid põdrajahil loata 5 metssiga ja jagasid omavahel. Algul karistati süüdlasi 2-3 aastase jahikeeluga kuid EJS-i prestiidium otsustas osalised Klubist välja heita. Karistati veel 5 Metsküla jahimeest, kes üle loa lastud ja surnult leitud põdra matsid ja maha salgasid.
1977 aasta bilanss oli 145258 rubla, tulud 51582 ja kulud 46192 rubla. Jääk 10386,7 rubla.
1978
Aasta algul oli Klubil 1387, aasta lõpul aga 1213 liiget. Juhatus pidas aasta jooksul 7, nõukogu 2 koosolekut.
VI konverents toimus 31 märtsil, kus võeti kokku viimaste aastate tulemused ja puudujäägid. Biotehniliste tööde plaanid ja riigile ulukiliha müümine olid täidetud ning mõnevõrra ületatudgi. Parematest sektsioonidest märgiti Kaavere ja Rimmu tulemusi. Aruandes analüüsiti jahiõnnetuste põhjusi ja ka abinõusid ennetamiseks.
Klubi uue hoone ehitmaiseks oli eraldatud krunt Pargi tänaval endise Kirikumõisa pargis, valminud oli ka lähteülesanne.
Kuigi laskesporti piiras laskemoona puudus, saavutati siiski selles osas edu. Liikmeskonna hulgas oli üks meistersportlane – Peeter Koval. 79 II järgu ja 480 III järgu laskesportlast.
Jahimeeste teadlikkuse testimiseks korraldati arvukalt üritusi, kuid jahieeskirjade tundmine jättis veel mõndagi soovida. Nuriseti jahindusalase kirjanduse nappuse üle.
Tuhalaaane sektsioon avaldas soovi endid ümber nimetada Karksi sektsiooniks. Õnnetuste vältimiseks soovitati ajajatel olla ajus ilma püssideta. Veel soovitati majanditega kokku leppida, et sügisel ei küntaks söödakapsa põlde.
Kontrollimistel leiti puudusi mitmel pool biotehniliste tööde korraldamisel.
Kokkuvõttes tunnistati klubi töö rahuldavaks. Rõhutati vajadust hundijahtide paremaks korraldamiseks.
Valiti 27 liikmeline nõukogu ja 5 liikmeline revisjonikomisjon.
13 juulil korraldati sektsioonide esimeeste nõupidamine. Juhatuse ettepanekul otsustati osta hundijahi küttimiseks lumesaan „Buran”. Karmi talve tõttu oli metskitsede arvukus oluliselt langenud, seetõttu neid riigile küttima enam ei pidanud.
Vanaveski piirkonnas metsaülema Enn Pastiku korraldatud jahis tabati kahe päevaga 2 hunti, mõlema laskjaks oli Toomas Elmaste.
Vilniuses toimunud IV Balti jahitrofeede näitusel Viljandlased ei osalenud.
Klubi arvestuses saavutasid paremaid näitajaid Kaavere, Polli ja Tänassilma sektsioonid. Individuaalselt tunnustati parimateks Anton Ant, Ain Ant ja Heino Pukits.
1979
Aasta algul oli Klubil 1313 liiget, aasta lõpus 1303. sektsioone oli aasta lõpul 34, kuna Kõo sektsioon likvideeriti ja liideti Võhma sektsiooniga. Osa endisi Kõo jahimehi heideti klubist välja ilmnenud salaküttimise tõttu.
23 märtsil oli Klubiõhtu. Moodustati kõikides sektsioonides kolmeliikmelised grupid ülesandega kontrollida kõiki jahimehi ja relvade hoidmist.
Kehtima jäi 4 alalist jahikeelupiirkonda, liskas kehtestas rajooni täitevkomitee 13 ajutist jahikeelupiirkonda.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu kohustas organiseerima kõigis rajoonides 5 – 7 liikmelised hundijahi brigaadid, vabastades vajadusel põhitööst ja varustades liiklusvahenditega. Klubi juhatuse otsusega moodustati 12 liikmeline kütibrigaad.
25 – 26 novembril viidi läbi seminar ühiskondliku järelvalvega suurulukijahtidel tegelevatele aktivistidele.
Juhatuse otsuse kohaselt kuulusid riigile lastud põtrade sarved Klubile kui nad ei olnud medaliväärilised. Kitsi kütiti tunduvalt vähem kui eelmistel aastatel s.o 73 tükki! (karmide talvede järelmõju).
Ühiskondliku tööd tehti 4497 isikupäeva, sealhulgas 3772 biotehnilisteks töödeks.
Jahivintrelvi oli 10, eelmiste aastate 3 asemel.
Vabariiklikus võistluses saavutati 6 koht.
Klubiliselt olid parimad taas Rimmu, Kaavere ja Tänassilma sektsioonid.
Karistusi said rekordiliselt paljud jahimehed, eeskätt Kõo jahisektsioonis asetleidnud kollektiivse salaküttimise tõttu, mille tagajärjel 19 sektsiooni liiget k.a. esimees heideti klubist välja. Ajutise jahikeelu said veel 4 jahimeest.
1980
Järjekordne iga-aastane konverents toimus 29 veebruaril, kus tehti kokkuvõte eelmise aasta tööst ja kohandati uusi ettevõtmisi.
Liikmeskond oli vähenenud 14 jahimehe võrra, kuid kõiki uusi soovijaid ei olnud mitmel põhjusel ka võimalik vastu võtta.
Raske talve ja suure arvu talvituvate partide tõttu pidi klubi ostma juurde söödateravilja, sealjuures märgiti lisasöötadega halba ümberkäimist mitmes sektsioonis.
Hästi oli lisasöötmine korraldatud Pärsti, Puiatu, Tääksi, Rimmu, Mõisaküla ja Metsküla sektsioonides. Märgiti metskitsede ja halljäneste arvu vähenemist. Märgiti puudusi põtrade üleandmisel riigile, kuna mitmel korral oli lihal lastud halvaks minna või oli see valesti eeltöödeldud.
Lasketreeningute läbiviimiseks tekkis vajadus hankida juurde laskemärke, sealhulgas isegi Riiast.
Eelmise VI konverentsi otsused olid küll põhiliselt täidetud, v.a uue klubihoone ehituse venimine projekti valmimise venimise tõttu „EKE Projekti” poolt.
Esialgse hinnangu järgi plaaniti hoone maksumuseks 140 000 rubla.
Sõnavõttudes nõuti, et erilubade väljastamisel tuleb sellest teavitada vastavat sektsiooni.
Kaavere sektsiooni delegaat teatas, et suuruluki jahile lubati vaid need jahimehed, kes olid täitnud karusloomanahkade varumise plaani ja ka muud kohustused.
Rahul ei oldud ka jahikoerte vähesusega. Peeti vajalikuks suurendada juriidiliste liikmete arvu.
Uue klubihoone ehitamisele peeti vajalikuks suunata sektsioonidest tööjõudu ühiskondlikus korras. Konverents kohustas liikmeskonda osalema kevadistel metsaistutuse töödel. Arutusel oli ka uue klubihoone parandused ja muudatused. Kokkuhoiu eesmärgil otsustas juhatus jätta ehitamata garaaþi ja elukorteri, ehitades selle teisele korrusele. Hoolimata sellest jäi hoone maksumus ikkagi suuremaks kui oli rahalisi vahendeid.
Klubi esindajad võtsid osa Eesti Televisiooni korraldatud jahi- ja kalameeste viktoriinist.
Juhatus moodustas Künoloogilise sektsiooni, selle esimeheks määrati Leie jaoskonna vetarst I. Firov.
Vabariiklikule konkursile esitati Vastemõisa sektsiooni hundijahibrigaad eesotsas E. Konratiga.
Samal aastal toimus Tallinnas Balti V jahitrofeede näitus. Viljandi klubi esitas 21 eksponaati, mis kõik hinnati medalivääriliseks. Näituse tðempioniks ja ühtlasi NSV Liidu rekordsarveks kuulutati Jaan Kaisi lastud sokusarved hindega 192,13 palli. Näituse tðempioniks tunnistati A. Aandre ilvesenahk ja kolju.
Edusammude kõrval tuli määrata karistusi ja koostada vastavaid akte 30 korral. Enim rikkumisi oli seotud relvade ebaõige hoidmise ja transpordiga. Kolm liiget heideti Klubist välja, nad tabati sõitmas autoga, kus leidus laskevalmis väikesekaliibriline summutiga kärbikpüss. Tabati ka jahimees, kes viibis jahimaadel proþektoriga varustatud püssiga.
1981
Aasta jooksul Klubi liikmete arv kasvas (1291-st 1332-ni).
Juhatus pidas 6 ja nõukogu 1 koosoleku. Juhatus määras muuhulgas et sektsiooni üldkoosolekul oli õigus vabastada liikmemaksust teenetega veteraane.
Uue klubihoone ehitus ei kulgenud plaanipäraselt. Tööjooniseid ei jõutud õigeks ajaks valmis. Novembris võeti juhatuse poolt vastu otsus alustada ehitustöödega hiljemalt 1982 aasta veebruaris.
Juhatuse otsusega toetati peajahindusarendaja sõitu Plovdivis toimuvale ülemaailmsele jahitrofeede näitusele. Viljandi klubi saatis samas sinna 11 trofeed, mille hulgast 9 said kuldmedali, 1 hõbeda ja 1 pronksi. A.Andre rebase kolju (28,80 palli) tunnistati maailmarekordiliseks ja ühtlasi näituse tðempioniks.
Taas hakkas ähvardama marutaud, 1981 aastal oli neid juhtumeid rohkem kui eelmistel 3 – 4 aastal. Rebastele ja kährikkoertele lubati pidada jahti aastaringselt röövulukitunnistusega. Samas anti jahisektsioonidele korraldus jätkata hulkuvate koerte ja kasside hävitamist.
Kevadiseks jahiks ei antud juba teist aastat lubasid metsise ja tedrekukkede laskmiseks, kuna nende arvukus viimastel aastatel oli kahanenud.
Juhatus kuulutas välja sektsioonide vahelise komplekse võistluse, tingimuseks seati karusnahkade varumine ja biotehniliste tööde plaani täitmine.
Sektsioonidest tunnistati parimaiks Polli, Rimmu ja Sürgavere sektsioonid. Kahjuks peab nentima, et jahieeskirjade rikkujatele koostati 76 protokolli. Klubist heideti välja 3 alkohoolikut, kes kasutasid kurjasti jahirelva. Kolmeaastase jahikeelu sai Päri – Pärsti liige, kes laetud relvaga kukkudes haavas jahikaaslast jalga.
1982
Vastavalt kolmeaastase tähtaja möödumisele korraldati märtsis järjekordne jahipüsside talvine kontroll ja lubade pikendamine. Ülevaatus tehti sektsioonide kaupa, reeglina kohapeal.
Suurulukite nahkade eest saadud raha otsustati kasutada klubihoone ehitamiseks. Kuna Ehituspank polnud nõus hoone ehitamist finantseerima vormistati hoone projekt ümber Viljandi Jahimajandi õppe- ja tootmisbaasiks.
10 aprillil korraldati klubiõhtu. Maha kanti amortiseerunud lumesaan „Buraan” ja paadimootor „Vihr”, osteti kaater „Amuur” ja uus Buraan.
Selle aasta jahipidamist häiris suu- ja sõrataudi epiteemia, mis kandus siia Läti kaudu. Detsembris keelati igasugune jahipidamine, eriti aga piiriäärsetel aladel.
Sektsioonidele kellel oli eelmise aasta karusnahkade plaan täitmata ei antud suviseid soku lubasid ja vähendati metskitse lubasid.
Klubi saatis 20 jahitrofeed Kohtla – Järve näitusele, kus lisandus liskas varem hinnatutele veel 16 medalit.
Sektsioonidest olid parimad Polli ja Sürgavere.
Ühiskondlikke loodusinspektoreid oli arvel 51. Rikkujatele koostati 59 protokolli. Viis jahimeest Koidu sektsioonist viibides jänese jahil lasid põdra?! Laskja heideti välja, teistele määrati 3 aastane jahikeeld.
Heimtali sektsioonil juhtus õnnetus laetud relvaga – autosse ronides, relv kukkus ja lask tabas meest kätte.
Kolm jahimeest, kes lasid loata põdra erinevatest sektsioonidest (Abja, Nuia ja Mõisaküla) heideti klubist välja.
1983
Klubis oli aasta algul 1348 liiget, aasta lõpul 1351, sektsioone oli endiselt 34.
Suvel siirdus pensionile senine Klubi juhataja H. Siigert, tema asemele kinnitati Vello Arumäe. Klubi koosseisulistele töötajatele kinnitati uued palgamäärad.
Suvel toimus EJS-i VIII kokkutulek Harju rajoonis Pauskilas. Viljandi Klubi esindusest olid edukamad O.Are ja T.Elmaste, kes saavutasid kutsevõistlusel 3 koha.
Juriidilised kollektiivsed liikmed, kes tasusuid liikmemaksuks 500 rbl, said põdra laskmise loa.
Aasta kestel lasti klubi aladelt 238 põtra ja lisaülesandeks veel 128. Antud aastal tõsteti kokkuostu hindu karusnahkadele.
Ulatuslikult tehti uluki hoolde töid. Kasvas jahikoerte arv (105 hagijat, 76 laikat jne.)
Üleriiklikus võistluses saavutati auhinnaline 2 koht. Pärnu rajoonidevahelisele võistlusele saadeti 47 trofeed, medaleid omistati 43.
Klubi palgalisi töötajaid premeeriti tulude plaani ületamise eest.
Eeskirjade rikkumiste eest koostati 67 Protokolli.
1984
25 veebruaril toimus Jahindusklubi nõukogu koosolek, millest võtsid osa nõukogu liikmed ja EJS-i osakonnajuhataja E. Saks, kelle ettepanekul valiti juhatuse esimeheks Aksel Lund. Samas valiti uus juhatuse koosseis.
Järgnevatel koosolekutel arutati läbi ja tõsteti esile edukamaid jahisektsioone ning jahimehi. Samas otsustati 20 aprillil korraldada klubiõhtu.
Kuulati informatsiooni klubihoone ehitusega seotud probleemidest ja klubi viktoriini finaalis esinenud võistkondade tulemustest ning premeerimisest. Kõigile finaalist osavõtnutele Koidu, Tääksi, Vastemõisa ning Lahmuse sektsioonidest otsustati anda ühisjahiks tasuta põdra laskmise luba.
Liikmeskonnast tuli välja heita koguni 11 jahimeest.
Juhatuse otsusega kohustati kõiki sektsioone osa võtma piirkondlikkest viktoriinidest. Senisest suuremat tähelepanu kohustati pöörama jahitrofeede vääristamisele ja näitustele esitamisele, s.h. II Balti trofeede näitusele.
Jahisektsioonide tähelepanu juhiti jahikoerte soetamisele, õpetamisele ja näitustele esitamisele.
1985
Aasta algul tehti kokkuvõtteid tehtud tööst 1984 aastal ja kavandati uusi eesmärke. Järjekordne klubiõhtu viidi läbi 19 aprillil. Juhatuse koosolekutel tehti personaalseid ettepanekuid paremate jahimeeste premeerimiseks. Määrati vastutaja materjaalsete väärtuste, eriti laskemoona hoidmise ja sihipärase kasutamise eest, kelleks oli klubi juhataja V. Arumäe.
Tehti ülevaade Õppe – tootmibaasi (klubihoone) ehituse seisust, kus tehtud tööde maht ulatus 85 tuhande rublani. Peaettevõtja poolt (Viljandi REV) aasta algul suunati ehituse tõhustamiseks 10 liikmeline ehitusbrigaad. Otsustati paluda EJS – il osutada finantsabi 29 tuhat rubla ulatuses. Katuse materjalide puudumise tõttu oldi sunnitud lükkama katusetööd järgmisele, 1986 aastale ja otsustati katusekivide kasuks. Viljandi KEK Metallitsehh valmistas operatiivselt metallkonstruktsioonid klubi hoonele. 16 majandusorganistatsiooni osutasid koostöölepingute alusel abi klubihoone ehitamisel ja sisustamisel. Tasuks anti neile põdra laskmise load.
16 novembri nõukogu koosolekul vaadati läbi 1986 aasta tööplaan ja arutati läbi järgmise aasta eelarve. Klubi nõukogu tegi ettepaneku kehtestada tulude suurendamiseks 1986 aastast alates liikmemaksuks senise 10 rubla asemel 15 rubla aastas.
1986
Aasta esimene juhatuse koosolek toimus 14 jaanuaril, kus arutati läbi eelmise aasta arvukad rikkumised ja vastavad karistused.
Õppe – tootmisbaasi ehitamise käigust esitasid informatsiooni V. Arumäe ja V. Korts (REV juhataja). Leiti, et vajalik oli hankida täiendavat tööjõudu teistest ettevõtetest. Tellijal oli peale selle kiires korras vaja hankida sanitaartehniline materjal, milleks pöörduti ENSV Varustuskomitee poole. Tellida oli vaja veel hoone siseviimistluse projekt.
Aastatel 1985 – 1986 moodustati Jahindusklubi raames Viljandi Jahimajand, töötajate arvlimiidiga vastavalt võimalustele 4 inimest. Lisaks rakendati mittekoosseisulisi töötajaid ning vastavalt vajadusele ka tüüpkoosseisu töötajaid. Selline norm lihtsustas majandustehingute tegemist.
25 aprillil toimus klubiõhtu, kus tehti ka kokkuvõtteid sektsioonide vahelistest võistlustest. Korraldati viktoriini finaalvõistlus ning autasustamine. Samas kuulati ära informatsioon ulukite loendusest ja laskelimiitide taotlusest. Seoses peajahindusarendaja M.Sallumi pensionile jäämisega (omal soovil), määrati peajahindusarendajaks OSKAR ARE.
10 aprilli juhatuse koosolekul andsid V. Arumäe ja V. Korts ülevaate ehituse käigust, mis oli põhiliselt graafikus. Katuse valmimine oli lõppjärgus ja mais lõpetati sanitaartehniliste- ja elektripaigaldustöödega.
V.Korts proovis objekti koristustöödel abi saada, vabastamaks tähtsamatele töödele kvalifitseeritud tööjõu.
Arutusel oli ka kalastajate klubi taotlus võimaldada neile ametiruume ja laoruum. See rahuldati tingimusel, et koostöölepingu alusel kannavad nemad üle 15 tuhande rubla ehitustööde kuludest ning osalevad ekspluatatsioonikulude tasumisel.
Juhatuse ülesandel otsustati jätkata majanduslike koostöölepingute sõlmimist majanditega ja vajadusel eraldada suuruluki laskmiseks erilubasid kindlustamaks õppe – tootmishoone finantseerimine.
Vastavalt siseasjade osakonnast laekunud materjalidele kustutati nimekirjast 80 jahimeest.
ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse ministri käskkirjaga 26 septembril suurendati riiklikku põdraliha varumisülesannet metsamajandites ja kohustati üle andma 130 põtra Porkuni konservitööstusele ning 11 kohalikele varujatele. Seega kokku riigile 141 põtra. Samas õppe – tootmisbaasi ehitust toetanud 17 majandusorganisatsiooniga sõlmitud lepingud nägid ette väljastada ka neile tasuta põdraload. Seoses sellega tekkis vajadus EJS-i reservist taotleda täiendavalt põdralubasid.
02 oktoobril toimunud juhatuse koosoleku päevakorra 3 punkti kohaselt arutati õppe – ja tootmisbaasi ehituse käiku, probleeme ja objekti ettevalmistamist talvisteks töödeks. Sisetööde tegemiseks oli vajalik tihendada kõik aknad ja uksed ning alustada kütmist. Jätkata tuli maalritöödega, krohvimistega jne. Eesmärk oli hoone anda käiku 1987 aasta I poolel, selleks tuli tellijal ja ehitajal teha ühine jõupingutus.
1987
Tähtsamad tööd ja tegemised leidsid kajastamist IX konverentsil, kus tõstatati küsimus Metsküla ja Päri – Pärsti sektsiooni liitmise kohta. Nimetatud liitmise tingis endiste sektsioonide väikesus ja territoriaalne liigendus, mis ei võimaldanud jahipiirkondi effektiivselt majandada. Lähtudes nimetatud kaalutlusest otsustas juhatus moodustada ühise Päri – Metsküla hooldusala.
Probleemiks kujunesid karusnahkade hinnad – hindamise suvalisus.
Polli sektsioon pidas vajalikuks valida nõukogusse kindlasti üks liige igast sektsioonist. Rahulolematust tekitas jahimaade piiridega korralduskavade koostamine.
Eesti Jahimeeste Seltsi aseesimees tunnustas Viljandi Jahindusklubi tööd, samas pidas õigustatuks paremustada võistluste tingimusi. Pidades kõige olulisemaks ulukite arvu piiramist.
Kõige olulisemaks saavutuseks tunnistati õppe – tootmisbaasi valmimist, mis võimaldab paremini korraldada klubilisi üritusi ja õppusi.
Kokkuvõtteks tunnistati Klubi töö heaks.
1988
Lisaks iga – aastastele töödele vajas õppe – tootmisbaasi hoone sisustamist ning väliseid heakorratöid, milleks kaasati abi ka lähematest sektsioonidest.
Viljandi Jahindusklubi töötajate ja aktiivi põhitööks kujunes Vabariikliku II jahitrofeede näituse ettevalmistamine ja korradaine. Tänu avaratele ruumidele eksponeeriti Vabariigi parimaid trofeesid, hinnati, väljastati medaleid ja diplomeid. Tasemel oli ka trofeede valve ja hoidmine. Kokku esitati näitusele 652 trofeed, sealhulgas pärjati kuldmedaliga 166, milledest 17 olid Viljandist, 192 pärjati hõbemedaliga, milledest 21 olid Viljandist ning 200 trofeed pärjati pronksmedaliga, milledest jällegi Viljandile kuulus 19.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
Jahindustegevus jätkus ka järgnevatel aastatel sõltumata poliitilistest muudatustest ja riiklikest ümberkorraldustest.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
Järgmine III Vabariiklik jahitrofeede näitus toimus 1991 aastal ning taas Viljandis. Seekord esitati 493 trofeed, mida polnud varem Balti, NSV Liidu ega ka rahvusvahelistel näitustel esitletud. Hindamiskomisjon töötas kohapeal 3 – 7 veebruarini, mida juhtis Vabariikliku kategooria ekspert O. Are Viljandist. Hindamine toimus kehtivate rahvusvaheliste reeglite järgi. Väljastati 93 kuldmedalit, milledest 16 jäi Viljandisse, 125 hõbemedalit, milledest Viljandisse jäi 29 ning 101 pronksmedalit, milledest taas Viljandisse jäi 35.
Paranenud oli trofeede vääristamine, eelvalik ja eksponeerimine. Näitust aitasid ülesseada veel H. Takk, P. Peta, S. Teas ning H. Sadam, kelle erakogus ka mõned pildid sellest näitusest veel säilinud olid. Pildid
VILJANDIMAA JAHIMEESTE LIIDU
MOODUSTAMINE 1991 AASTAL.
Aastatel 1988 – 1991 tekkis vajadus ja võimalus demokratiseerida jahinduse korraldamist ja struktuure. Jahipiirkondades viidi läbi jahimeeste üldkoosolekud, loodi jahiseltsid, valiti juhtorganid. Riiklikult koostati uued jahipiirkondade majanduskorralduskohad, mis väljastati 1988 aasta seisuga.
30 märtsil 1991 aastal toimunud maakonna jahiseltside delegaatide konverentsil otsustati vormistada Viljandimaa Jahimeeste Liit juriidilise isikuna ja kinnitati selle põhikiri. Sellega konkretiseeriti jahiseltside ja Liidu kohustused ning õigused. Samal ajal võeti vastu Jahimeeste Liidu auliikme statuut. Auliikme esitamise õigus oli jahiseltsidel ja kinnitas Jahimeeste Liidu nõukogu.
Viljandimaa Jahimeeste Liidu ja sektsioonide tööd analüüsiti XI konverentsil 27 märtsil 1 995 aastal. Täiustati põhikirja ja 27 märtsil 1995 aastal esitati avaldus Viljandi Maavalitsusele, millega paluti registreerida põhikiri vastavalt mittetulundusühingute ja nende liitude seadusele, mis registreeriti ümber 30 märtsil 1995 aastal. Kehtestatud korra kohaselt registreeriti ja kanti Viljandimaa Jahimeeste Liit Pärnu Maakohtu registriosakonnas mittetulundusühingute registrisse 1999 aastal.
Võttes aluseks Viljandimaa Jahimeeste Liidu kehtivat põhikirja ühendab VJL tänaseni 25 jahiseltsi. Koos jahiseltsidega on suudetud säilitada ja arendada ühtne jahindusorganistatsioon, mille liikmetele on tagatud harrastusliku jahipidamise võimalused vastavalt ulukite arvule. Igaastaselt korraldatud uute jahimeeste kursused on täiendanud jahimeeste ridu tublide noortega. Tõusnud on laskespordi tase. Maakonnas tegutseb 2 lasketiiru. Vahepeal soikunud maakondlikud kokkutulekud vastakate võistlustega on taas elavnenud. Elav osavõtt on ka meeleoluka kava ning viktoriiniga klubiõhtutel. Viljandimaa jahimeeste esindused on võtnud osa kõigist vabariiklikest kokkutulekutest ja on edukalt esinenud võistlustel. 2006 aasta 26 vabariiklikul kokkutulekul Põlvamaal saavutati isegi I koht.
Kahjuks on probleeme jahimaade rendilepingute sõlmimisel.
Suured kulutused ja piirangud suurkiskjate küttimisel on toonud kaasa nende arvukuse järsu tõusu.
Käesoleva ajani kehtivad 1999 – 2000-ni jahipiirkondade viisi 10 aastaks koostatud jahikorralduskavad koos kõigi vajalike andmete, piirikirjelduste ja kaartidega. Nende alusel väljastas Viljandimaa Keskkonnainspektsioon vastavatele seltsidele jahipiirkondade kasutamise load konkreetsete kohustuste ja õigustega.
Vastavalt põhikirjadele ja kohustustele toimuvad reguraalselt jahiseltsides aruande ja valimiskoosolekud, kus valitakse seltsi esimees ja juhatus. Jahiseltside paremaks majandamiseks on seltside baasil moodustatud vajadusel ka mittetulundusühingud (MTÜ).
Viljandimaa Jahimeeste Liidus on kõrgeimaks organiks ja otsustajaks seltside volinike koosolek, koosoleku vaheajal aga 7 liikmeline juhatus. Revisjoni komisjon koosneb 3 liikmest.
Seoses VJL-i peahoone müügiga 2005 aastal otsustas volinike koosolek ehitada senisesse garaažihoonesse uued kompaksemad ametiruumid, mille ülalpidamine vajab …
