Kliima ja maastike muutumine mõjutavad olulised liigi arvukust: arvukus võib kahaneda, nagu on juhtunud paljude põllulindudega, kuid ka suureneda nagu näiteks Põhja-Ameerika ja Euroopa haneliste puhul.
Põhja-Ameerika läänepoolset rändeteed kasutavate suur-laukhanede (Anser albifrons frontalis) arvukus on optimaalsest, milleks peetakse 300 000 isendit, märgatavalt suurem. Haned pesitsevad Alaskal ja talvitavad Californias Sacramento oru üleujutatud riisipõldudel, mis on veelinnule soodne paik: veega kanduvad põllule toitained, mis panevad vohama hanele kõrgväärtuslikuks toiduks olevad veetaimed, kirjutab Marko Mägi Linnuvaatlejas.
Äsjases uuringus, kus kasutati 35 aasta (1980–2015) hanede loendus-, küttimis- ja rõngastamis-, aga ka arvukuse muutumise, ellujäämuse ja sigivus andmeid, otsiti haneliste arvukuse tõusu põhjuseid. Andmeid võrreldi omakorda nii kliimamuutuste kui ka põllumajandusmaastikel toimunuga. Selgus, et lindude küttimisel on hanede arvukusele mõju väike, samuti on tagasihoidlik kliimamuutuste mõju, kuid maastiku muutumine ehk põldudel toimunu mõjutab hanede sigivust ja ellujäämist tugevalt.
Muutused Sacramento orus on inimmõju hoogustudes olnud märkimisväärsed – 1990. aastaks oli seal säilinud napilt 10% looduslikest märgaladest. Tänaseks on piirkonnas riisipõlde palju ning selline kunstlikult tõstetud keskkonna kandevõime on kasvatanud ka suur-laukhanede arvukust. Eelnevalt käis hanede käsi täbaralt – 1966–1983 kahanes Alaska pesitsusaladel kontrollimatu jahi tõttu hanede arvukus 84%, kuid juba 1987. aastaks oli suur-laukhanesid 84 000 ning 2016. aastaks 738 000. Seega kasvas 1980–2015 hanede arvukus 6% aastas ning selline kasv püsib: uuringud kinnitavad, et vanalindude ellujäämus on olnud põldudelt saadava hea toidu tõttu 81%, noorlindudel 67%.
Siiski ei tohiks hanede arvukuse kasv pikalt kesta, sest on jõudmas keskkonna kandevõime lähistele. Küttimisega ei ole suudetud haneprobleemi ohjata, sest põllumajandusest saadav tõuge arvukuse kasvuks on liialt suur ning ületab küttimise mõju.
