Põdrapäevadest: mõõdetud sarveharud olid väiksemad ja väärarenguga sarvi oli rohkem

Põdrapäevadest: mõõdetud sarveharud olid väiksemad ja väärarenguga sarvi oli rohkem

1735
Põdrapäev Viljandis - tahvlit hoiab Lauri Mõts Karksist, trofee omanik on Kevin Tamberg, Kolga-Jaanist, tagaplaanil Mihkel Pastik. Foto: erakogu

Andmeid meie jahiulukite, sh põdraasurkonna kohta hakati zooloog, dr Harry Lingi eestvedamisel süsteemsemalt koguma juba 1960-ndatel. Siis tehti ka esimesed katsed koguda vaatlusinfole lisaks põtrade alalõualuid isendite vanuse määramiseks hammaste kulumise põhjal.

1987. aastast, mil põdralõualuid hakati koguma üle Eesti, sh ka riiklikes jahimajandites, sai võimalikuks põdraasurkondade vanuselise koosseisu ja mitmete selle sidustunnuste selgitamine, nt põdrapullide sarvekasv. Soome eeskujul hakkasime 1990-ndatel koguma ka põdralehmade sigimiselundkonna-näidiseid, et selgitada põdralehmade viljakusnäitajad. Viimased kaks on peamisi seiretunnuseid, mis on aidanud tänini esile tuua meie põdraasurkonna seisundit ja selle muutusi ajas ning eri regioonides. Lisaks nendele koguti pikalt ka põtrade jahiaegseid maosisuproove. See samuti polnud asjatu tegevus, sest aitas esile tuua riskipiirkondi, kus metsakahjustuste oht oli suurem.

Jätkuvalt on kasutusel ka Soome originaali põhjal välja töötatud vaatluskaart jahtide käigus nähtud ja kütitud põtrade eripära jpm talletamiseks.

Põdralehmade viljakusuuringus osales aastaid TÜ lektor Anne Kirk koos  zooloogia-tudengitega. 2000-ndatel kandus töö raskuspunkt järjest enam üle MMK*-s (u 2003) moodustatud ulukiseire osakonnale, kuhu asusid tööle Rauno Veeroja ja Inga Jõgisalu, TÜ juba varem lõpetanud Peep Männil jt. Tänaseks osaleb senini katkematus põdraseires juba kolmas põlvkond ulukibiolooge.

Mida saame teada

Nii põdrapullide sarvekasv kui põdralehmade viljakus on seotud kehalise arengu ja tervisega. Niisiis on juba vasikate, hiljem ka vanemate põtrade, alalõualuud kord pikemad, kord lühemad. Liiga vihmased või kuivad ja palavad, nagu nt suvi 2021 on vasikate kasvu pidurdanud. Väiksemad pullid kannavad hiljem väiksemaid sarvi, lehmmullikatel aga lükkub esmaosalus sigimises mullikaeast kaugemale, kuna kehakaal ja areng ei ole selleks piisav.

Palava 2021. a suve järel näeb tavatult paljude katkisi sarveharusid või koguni murdunud sarvelabasid. Harude vähene vigastamine iseenesest on üsna loomulik, sest kaitseb pulle koljuvigastuste eest. Harude või lausa labade murdumine võib osutada sarvede kehvemale luustumisele, mis osutab juba toidu kehvemale kvaliteedile sarvede kasvu lõppfaasis, mil sarved luustuvad.

2021. a 5. detsembri seisuga oli pulli sarveharude arv sarvepoole kohta pea kõigis vanusrühmades 2021 vrd 2020 pisut väiksem. Tabel: Jüri Tõnisson

Päris palju on sarvi, mille tagumiste harude muutlik jämedus meenutab maarjakase sõlmilisi võrseid. Samas tuli esile selliseidki pulle, kel palaval ajal head toitu ja vett jätkus ning õnnestus rohke päikesepaiste toel kasvatada üsnagi suuri sarvi. Näiteks hiljuti Massu jahipiirkonnas Pärnumaal kütitud 5,5‒6,5-aastane 10+10 haruste kühvelsarvedega pull. Mullikatest kandsid paljud ühe-kaheharulisi sarvi, tihti ebasümmeetrilisi, tüvikuta või koguni nuppsarvi.

Praeguseks on kogunenud andmeid enam kui 2500 kütitud põdra kohta ning bioproove enam kui 400 põdralehmalt. Materjalide-andmete kogumine pole veel lõppenud ja kokkuvõtmine seisab ees. Paljusid sarvi enam põdrapäevadel välja ei toodagi. Siiski paistab, et suuri sarvi ongi vähem. Selle taga võib olla põdraasurkonna noorenemine. Samas valitseb sarvede kujus ja kasvus väga suur mitmekesisus, mis on meie põdraasurkonna jaoks pigem hea kui halb märk.

Võrdlustabeleid vaadates harude arv sarvepoole kohta oli pea kõigis vanusrühmades 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga pisut väiksem. Lisaks oli jahimeeste edastatud andmeil vigastatud sarvi tänavu pisut rohkem võrreldes 2020. aastaga. Vasikadki tundusid olevat 2021. a veidi väiksemad, aga nende andmed, nt alalõualuude pikkus ja  hammaste areng, on veel kokku võtmata.

Tooksin esile mõnd, mida jahimeestel annab põdra säästmiseks alati teha:

  • naaberpiirkondade koostööd kahjustuste vältimisel ja (soolise) küttimisstruktuuri tasakaalustamisel;
  • intensiivse peibutamise vältimine tipp-jooksuajal (septembri teises pooles), hoidudes samal ajal dominantsete pullide küttimisest;
  • kühvelsarvi kandvate pullide hoidmine, olenemata sarvede suurusest.

Mitmete karmide piirangute ajal on mulle saanud aina selgemaks, et nendega võrdväärne või veelgi parem on isiklikul kogemusel ja eetikal põhinev hoiusoov ning tahe tegutseda ühiste eesmärkide nimel ning nii koroonat, seakatku kui põdraasurkonna säästmist silmas pidades.

Vigastatud sarvi oli 2021. aastal vrd 2020. aastaga valdavalt jahimeeste edastatud andmeil pisut rohkem. Tabel: Jüri Tõnisson

Põdrapäevade kasust

Maakonnas ühes-kahes kindlas kohas biomaterjalide inventeerimine ja andmesisestamine on tunduvalt ajasäästlikum kui paljudes kohtades käimine, mida samuti tuleb ette. Igal pool on põdrapäev oma nägu, omad vastuseid ootavad küsimused. Sagedasemaid kurtmisi on vasikate või ühe sugupoole vähesus ja arvukuse üldine langus. Metsakahjustused paistavad olevat pigem talutavais piires. Jaksu nii jahilistele kui põtradele talv üle elada.

Loodan, et põtrade, eriti aga põdravasikate vähesusest, anti ajalt jahindusnõukogudele teada ning on võimalik aktsepteerida vajadust vältida põtrade liigset küttimist tugeva arvukuse languse foonil, milles oma osa on ka vasikakadudel karu-rohketes jahipiirkondades.

Palju tänu ja häid jõule materjalid esitanud jahtkondadele, kelle abiga vaade meie väärt põdraasurkonnale on selgem kui oletamised.

Jüri Tõnisson


*MMK – metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, hiljem osa keskkonnateabe keskusest KTK ja – al 2015 III kv – keskkonnaagentuurist KAUR.