Euroopa Parlament hääletas 24. novembril ühisresolutsiooni üle, mis käsitleb loomakasvatuse ja suurkiskjate kaitset Euroopas. Parlament soovis üleskutsega rakendada loodusdirektiivi artiklit 19.
Õigesti rakendatud direktiiv sisaldab menetlust direktiivi lisade muutmiseks, et tagada seda, et liigid oleks loetletud vastavalt teaduse ja tehnika arengule. Suurkiskjate populatsiooni viimine ühest lisast (range kaitse) teise (kaitse koos rakendustega) ei muudaks liikmesriikide õiguslikku kohustust tagada neile soodne kaitsestaatus.
See nõue on maapiirkondade huvirühmade, sh jahimeeste jaoks kriitilise tähtsusega, sest teatavate suurkiskjate range kaitsestaatus toob üha rohkemates liikmesriikides kaasa õigusliku ja haldusliku ummikseisu. Probleem põhineb Euroopa Liidu õiguse liiga kitsal tõlgendusel mõnede sidusrühmade poolt ja pidevatel range kaitsega mittetulundusühingute õigusrünnakutel riiklikul tasandil.
Levila on kasvanud
FACE president Torbjörn Larsson tõdes, et see hääletus on hea uudis ja järjekordne selge üleskutse Euroopa Komisjonile kehtestada kord elupaikade direktiivi lisade muutmiseks. „See oli juba eelmise Europarlamendi koosseisu ja teiste Euroopa Liidu institutsioonide taotlus, mistõttu peaks olema komisjonil järjest raskem mitte tegutseda,“ lisas Larsson.
Paljud suurkiskjate populatsioonid, eriti hundid, laienevad jätkuvalt Euroopas. Euroopa kaitsestaatuse järgi on loetletud ligikaudu 19 000 hunti, kusjuures levila on kasvanud üle 25% vaid viimasel kümnendil. See aga ei kajastu korralikult EL-i aruandlusmenetluses, mille järgi populatsioonid esitatakse biogeograafilisel tasandil, mis ei sobi väga liikuvatele liikidele, nagu hunt ja ilves.
Suurkiskjate populatsioonide leviala võib ulatuda tuhandete ruutkilomeetriteni ja on paratamatult jaotatud riigi või muude halduspiiridega. Kaitse-, seire- ja majandamismeetmed ning looduskaitselise seisundi hindamine tuleks läbi viia bioloogiliselt õigel ja piiriülesel tasandil. Seda kinnitab ka IUCNi viimane hinnang hundi kaitsestaatuse kohta Euroopas.
Suurkiskjate majandamine on jahimeeste töö
Ühtlasi tehti ka ettepanek jahipidamine seadusliku majandamisvahendina välja arvata loodusdirektiivi artikli 16 alusel elupaikade direktiivist. Siiski see ettepanek lükati tagasi enamike europarlamendi liikmete poolt. Jahimehed tegelevad aktiivselt suurkiskjate majandamisega ja erandite kasutamine rangelt kaitstud populatsioonide puhul kehtib ainult rangete litsentsisüsteemide alusel, et järgida direktiivis sätestatud tingimusi.
Lisaks tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu otsuse järgi on suurkiskjate majandamine populatsiooni haldamise eesmärgil teatud tingimuste täitmisel lubatud. Küttimismaht (riiklik või piirkondlik) võib tõepoolest olla ja see seab kindlatele arvudele ülempiiri ning sellise mahu juures on võimalik teha üksikisenditele suunatud otsuseid, kui tekib vajadus. Paljud liikmesriigid loodavad jahimeestele, kes toetavad liikide kaitse- ja majandamismeetodeid ning tagavad hea kooseksisteerimise kohalike kogukondadega. Seda on üha enam dokumenteeritud ka sotsiaalteaduslikes uuringutes. Euroopas on ka mõned edukamad näited kooseksisteerimisest suurkiskjatega, nagu pruunkaru, hunt ja ilves, seal, kus toimub aktiivne majandamine ja jahimeestega suhtlus.
