12.12.2022 ilmus lehes „Postimees Arvamus“ Tartu Ülikooli terioloogia õppetooli töötajate Maris Hindriksoni, Egle Tammelehe ja Harri Valdmanni artikkel „TARTU ÜLIKOOLI TEADLASED ˃ Eesti suurkiskjate seires on aeg üle minna tegelikule teaduspõhisusele“. Kuna suurkiskjate seiret korraldab Eestis Keskkonnaagentuur ja antud artiklis seatakse kahtluse alla selle teaduspõhisus ja seega ka usaldusväärsus, andsid agentuuri ulukiseire töörühma liikmed järgnevalt ülevaate suurkiskjate seire olemusest ja kummutavad mitmed artiklis esitatud väärarusaamad.
Suurkiskjate seire olemus
TÜ terioloogide arutluskäik annab tunnistust sellest, et arvamuse avaldajad pole endale selgeks teinud, mis eesmärkidel suurkiskjate seires vaatlusandmeid kogutakse, kuidas neid analüüsitakse ning mida neist andmetest järeldatakse. Suurkiskjate vaatlusandmete kogumise keskseks eesmärgiks on erinevate pesakondade arvu, nende ruumilise paiknemise ja pesakonna suuruse väljaselgitamine. Jahimeestelt kogutavad vaatlusandmed, mis sisaldavad nii vaatluskoha koordinaate, kuupäeva ja infot vaadeldud gruppide suuruse kohta on esmaseks aluseks erinevate hundi, ilvese ja karu pesakondade tuvastamisel. Kuid jahimeestelt tulevad vaatlusandmed ei ole kaugeltki ainuke info, mille põhjal asurkonnas toimuvat hinnatakse, vaid Keskkonnaagentuur (KAUR) kogub seireinfot ka ise otse loodusest.
Mitmed piirkonnad on meil sisuliselt aastaringselt jälgimise all. Laiemalt käiakse aga kogumas infot nii vaatlustega katmata alade kohta kui jahimeestelt tuleva info kontrollimiseks ja täpsustamiseks. Kütitud suurkiskjate puhul on enamasti teada küttimise täpne asukoht, kuupäev, isendi keha mõõtmed, vanuserühm ja grupi suurus millest isend kütiti. Lisaks saame infot Eesti eri piirkondades liikuvatelt kontaktisikutelt. Oluline on ka suurkiskjate tekitatud kahjustuste info, mida koguvad kolleegid Keskkonnaametist. Kahjustuskohas hinnatakse nii kahjude ulatust, kahjustuspilti (murdmisjäljed, murtud ja vigastatud loomade arv, tarbitud kudede kogused, karukahjude puhul lõhutud mesitarud jne) ja otsitakse ümbruskonnast ka kahju tekitaja tegevusjälgi.
Vaatlemisperioodi ja vaatlejate hulka arvesse võtvat korrektsiooni ei ole antud andmetele vaja teha, sest vaatluste arvust suurkiskjate arvukust ei tuletata, vaid vaatluste asukoha, aja, vaadeldud isendite grupi suuruse ja muude iseärasuste alusel eristatakse üksteisest erinevad pesakonnad. Tartu Ülikooli terioloogide poolt kirjeldatud lähenemine annaks enam-vähem rahuldava tulemuse hundist kordades kõrgema arvukusega liikide üldarvukuse hindamisel ja sedagi vaid juhul, kui teada oleks seos vaatluspingutuse suhtes korrigeeritud vaatluste arvu ja liigi asustustiheduse vahel. Suure ruuminõudlusega ja territoriaalsete huntide ja ilveste vaatlustele sedasi lähenedes paraku kuigi kaugele ei jõua. Karu puhul oleks selline lähenemine isegi ehk teatud määral kasutatav. Täiesti ekslik on aga arvamus, et suurkiskjate seire põhineb ka jahimeeste hinnangul liikide arvukusest. Viimati kasutati neid hinnanguid 2002. aastal enne praeguse seiremetoodika väljatöötamist ja rakendamist.
Loe lähemalt Keskkonnaagentuuri kodulehelt.
