Varem teadsime huntide kohta vaid seda, kui palju neid on, aga viimasel aastakümnel on põhjalikult uuritud ka meie regiooni huntide geneetikat.
Kui veel mõned aastad tagasi oli meedias domineerivaks hundiga hirmutamine (neid on tegelikult palju rohkem, kui seire näitab; hundi arvukus aina kasvab, kohe-kohe hakatakse lapsi sööma jne), siis viimasel ajal on juhtivaks saanud risti vastupidine jutt (hunte on meil vähe, neid kütitakse liiga palju; nad on muutunud ohustatuks jne), kirjutab Maaleht.
Väärinfo ja pooltõdede levitamise põhjuseks on üldjuhul kas levitaja puudulikud erialased teadmised, mingi kinnistunud uskumus, omakasupüüdlikkus või kombinatsioon neist.
Keskkonnaagentuuri ulukite spetsialist Peep Männil vaatles Maalehes hundi praegust olukorda tema kaitstuse mõttes ja võrdles seda varasema ajaga. Loe lähemalt Maalehest.
