Karmid põhjamaised talved tekitavad metskitsele tõsiseid katsumusi. Pakasest rohkem ähvardab tema eksistentsi paks ja koorikuga lumi, sest raske on liikuda ja toitu kätte saada.
Kits, erinevalt põdrast, ei tohiks lumel magada, kuna tema karv niiskub ja külmetuse tulemusena võib tekkida kopsupõletik. „Metskitsed puhkavad sügavates lumme kaevatud lohkudes, mitte lumekatte peal. Lohukesi lumme kaabivad metskitsed ise kahel põhjusel ‒ toidu hankimiseks ja magamisaseme loomiseks. Kuniks õnnestub paksust lumest läbi kaevuda maapinnani, on metskitsede elu suures pildis üsnagi heal järjel. Rasketes oludes kasutavad kitsed samu juba „sisse magatud” asemeid,“ selgitas EJS-i juhatuse liige Priit Vahtramäe.
Lühiajaliselt lumel magamine pole väga tõsine mure, aga üle kuu aja vältav lumel puhkamine toob endaga paratamatult kaasa terviseprobleeme. „Lumes külitades tuleb kehal sooja tootmiseks rohkem energiat kulutada ja see omakorda nõrgestab looma ennast. Lõpptulemusena süveneb nõrkus ja kimbutama hakkavad külmetushaigused, mis võivad välja areneda kopsupõletikuks ja selle tulemusena nõrgemad kitsed lõpuks hukkuvad. Eriti ohustatud on noorema- ja vanemaealised metskitsed,“ tõdes Vahtramäe.
Pildil olev metskits on lahendanud magamise omal moel ja lumel ei pikuta.
