Eesti regilauludes, vanasõnades, loitsudes ja uskumustes on säilinud tõendeid selle kohta, kuidas mõistsime omal ajal konfliktliikidega – nagu näiteks hunt – koos elada. Selline suhtumine näib olevat kontrastiks enamikule Kesk-Euroopa riikidele, kelle jaoks kiskjasõbralikkuse nõue on pigem teadusmaailmast saabuv info ja näib seetõttu uusavastusena.
Juba rohkem kui pool sajandit on looduskaitse avardunud üksikute liikide kaitselt elurikkuse kui terviku säilitamise suunal. See on aidanud inimkonnal hüljata 20. sajandi lühinägeliku praktika jagada loomi kasulikeks ja kahjulikeks ning hävitada viimaseid, kirjutab Helen Arusoo Õhtulehes.
Loe lähemalt Õhtulehest.