Kuigi sookurgede paar on igas kaameras ja iga soolaku juures kahe kaupa, näitas üks paar Lembitu jahipiirkonnas oma pesamuna alles esimest korda juunikuu esimesel päeval.
Esimest korda õnnestus aga Viljandimaal kohata kahte tibu Halliste jahipiirkonnas E. Iluski rajakaameras juba 16. mail.
Sookurg sööb peamiselt taimi: marju, eriti jõhvikaid, seemneid, noori võrseid ja teraviljade orast. Kuid loomset toitu sööb ta samuti küllaga: putukatest eeskätt mardikaid ja rohutirtse, samuti konni, pisinärilisi, limuseid ja madusid
Sookurg on häälekas ja reedab oma asukoha sedasi hõlpsasti. Kuid sookured on ettevaatlikud ja kui salk toitub, on neist üks-kaks valvurid, kes ohu ilmnemisel teisi hüüetega hoiatavad.
Lennates sirutab sookurg kaela pikalt ette ja jalad pikalt taha. Salgas lennates vehivad kured tiibadega ühtlaselt ega kasuta purilendu. Ainult maandudes võivad nad lühikest aega liikumatute tiibadega lauelda. Keskmine lennukiirus on 65 km/h, kuid taganttuulega võib ulatuda 100 km/h.
Viimastel aastakümnetel on sookure arvukus Eestis märgatavalt tõusnud, mistõttu on mitmekesistunud ka nende elupaigad. Siiski vajavad nad pesitsemiseks märgalasid. Leitud pesade koguarvult on esikohal madalsood, sellele järgnevad rabad, märjad metsad ning sisemaa väikejärvede ümbrus. Täielikult puudub sookurg vaid suurtes metsamassiivides ja sellisel kultuurmaastikul, kus märgu alasid pole.
