Üldiselt näitab huntide territooriumi kuldne reegel, et mida enam põhja poole, seda suuremaks territooriumid muutuvad – põhjuseks saakloomade arvukus, kirjutab Laura Kiiroja Looduskalendris.
Nimelt on ökosüsteemid Arktikas oma lühikese taimekasvuperioodi tõttu üsna madala produktiivsusega ning suuri saakloomi elab seal võrdlemisi vähe. Seetõttu on huntidel vaja suuremat territooriumi, kus elaks piisavalt palju saakloomi. Lõunapoolsematel aladel on saakloomade tihedus aga kõrgem ning huntidel pole piisava toidu saamiseks nii suurt territooriumi tarvis.
Sellegipoolest on täheldatud mitmes teadustöös, et hunditerritooriumid võivad suurel määral erineda ka sama ökosüsteemi piires ning siin tulevad mängu hoopis huvitavamad faktorid. Näiteks on Minnesota osariigis (USAs) nii 20 km2 kui 550 km2 suurusi hundikarju! Eesti hundikarjade keskmine territoorium on 800–1000 km2, samas oli meil alles aasta algul kurioosum, kus üks hundikari oli end asutanud 92 km2 suurusele Vormsi saarele.
2021. aastal avaldatud USA (Montana osariigi) teadusuuring näitas, et hundikarjad võivad territooriumi valida “majanduslike kaalutluste” põhjal ehk kulusid ja tulusid arvesse võttes. Tuluks on huntide puhul ligipääs saakloomadele, millele teised hundikarjad ligi ei pääse; kuluks aga riskid, mis kaasnevad oma territooriumi kaitsmisega teiste huntide eest. Kõige mõistlikum on karjale valida võimalikult väike territoorium, millel oleks piisavalt palju saakloomi. Seda teooriat kinnitas tugev korrelatsioon huntide territooriumi suuruse ja saakloomade tiheduse vahel: mida väiksem territoorium, seda kõrgem oli saakloomade tihedus.
Huvitavaks lisanüansiks oli ka vähekasutatavate teede olemasolu seos hundikarja territooriumi suurusega. Mida rohkem oli piirkonnas inimeste poolt vähe kasutatavaid teid, seda väiksemad olid enamasti hundikarjad. Me oleme varasemates postitustes ka kirjutanud, et huntidele (nagu paljudele teistelegi loomaliikidele) meeldib inimese poolt rajatud teid kasutada, sest teidpidi on kergem rännata ja suurem liikuvus võimaldab ka haavatavatele saakloomadele paremini jälile saada. Jällegi, mida kergemini õnnestub huntidel saakloomi leida, seda väiksemat territooriumi nad vajavad.
Samuti tuleb territooriumi suuruse määramisel mängu võõraste huntide faktor. Uuringus leiti, et mida rohkem on naabruses teisi hunte, seda väiksemad on üldiselt hundikarja territooriumid, sest väiksemat territooriumi on kergem kaitsta.
Üllataval kombel ei ole aga hundikarja liikmete arvu ja territooriumi suuruse seos kuigi selge. Mõned varasemad teadusuuringud on täheldanud, et suurematel hundikarjadel on suuremad territooriumid (eeldatavasti seetõttu, et neil on rohkem süüa tarvis), teised aga pole mingit seost leidnud. Mainitud 2021. aasta uuringus leiti aga sootuks vastupidine tendents – suurematel karjadel olid väiksemad territooriumid! Autorid pakkusid, et suuremad karjad võivad saakloomi murda sagedamini ja efektiivsemalt kui väiksemad karjad ega pruugi tingimata suuremat territooriumi vajada.
Allikas: Looduskalender
