Uno Jürisson – naerusuine kaaslane
7. september 1949 – 13. november 2024
Meie ümber on ju päris palju toredaid inimesi, kuid põhjamaise tagasihoidlikkuse tõttu teame neid pigem vähem kui rohkem – eestlasi iseloomustatakse ju iseäranis sõnaahtrate ja vaiksetena…
Seda enam soendab meie südameid, kui mõni meie hulgast ei põe valehäbi ega ole kitsi oma elulusti ja rõõme meiega jagades. Uno Jürissoni on võimalik ette kujutada ja nüüd siis kahjuks küll vaid meenutada ja mäletada just naerukurdude ja nakkava muheduse kehastusena.
Lehola Jahiseltsi jahisarvevirtuoos, jutuvestja ja mõistagi jahimees Uno Jürisson kutsuti hingedekuu 13ndamal päeval sinna kuskile… nagu öeldakse – parematele jahimaadele.
Uno pärast ei pea meie mitte muretsema, sest temasugune hakkaja tuli ja tuleb toime igasugustel maadel, olgu need siis jahi- või igavese une maad. Ja mitte ainult! Uno tuli toime ka vee peal, eelkõige kalavetel. Ja muidugi laval, olgu siis kontserdisaali, rahvamaja, pargi kõlakoja või saunalava.
Kui trompetit ja jahisarve parasjagu kuulda ei tahetud, siis oli Uno ikkagi laval – segakoori Ilmatar ridades.
Küllap on Lehola Jahiselts üks neid väheseid, kus jahipäev kindlasti sarvehüüuga algas. Siinkohal tasub meenutada, et Uno „tõlkis“ jahisarvesignaalid vokaali keelde! Kes mäletab, kuis Uno esitles Varemurru kokkutulekul lauldavaid jahisignaale? Kui ei mäleta, siis sellekohane õpetus, kuidas pasuna puudusel jahisignaale laulma peab, nii et need ka mõjuvad, on ka ajakirjas Eesti Jahimees olemas, näiteks kogunemise signaalist: „Tulge kokku, tulge kokku, viin külmas! Tulge ruttu, tulge ruttu, õlu ka… Tulge kokku, tulge kokku, õlu väljas! Tulge kokku, muidu sült sulab ää!“
Head hingamist, Uno!
Meie hoiame kokku ja järgime Sinu eeskuju rõõmsast meelest ning reipast elust ja tegevusest – muigvel suu ja sooja südamega!
Erki Aavik
