Palju on see aasta räägitud juhtumitest, kus hundid murravad koduloomi, peamiselt lambaid ja koeri. Peamiselt arvatakse, et selle peamiseks põhjuseks on toidunappus metsas. Suure tõenäosusega see nii ei ole. Tugevamad karjad leiavad kindlasti vajaliku toidubaasi ka metsast, aga kuidas on huntide suur arvukus mõjutanud sõraliste käitumist metsas. Sellest järgnev lugu just räägibki.
9. novembri varahommikul alustasime oma jahipäevaga, nii nagu igal teisel. Hommikuse luure käigus silmasime kasenoorendiku vahel ühte põdrapulli. Esialgu jätsime ta sinna omi toimetusi tegema ja lihtsalt fikseerisime tema olemasolu ära. Peale hommikust rivistust ja info jagamist, otsustasime, et proovime jahipäeva alustada just selle pulli küttimisega.
Mehed kütiliinile paigutatud, lasime koera lahti. Mõne minuti pärast käisidki esimesed haugatused ja oli kuulda, et mets hakkas oma elu elama. Juba kaugelt oli kuulda, et põder liigub. Kohe-kohe oli saabumas hetk, kui põder peaks kütiliini astuma, aga ta ei astunud, vaid „lendas“ kütiliini ja sealt ka sama kiiresti üle. See pull oleks vabalt oma kiirusega mõnele hirvepullile silmad ette teinud. Üldiselt on eelnevatel aastatel põtradel aega olnud küll, aga see aasta on nad vormis, kiirused on sellised, nagu ei eales varem. Kes küll on nad nii sportlikuks treeninud. Vastust ei tule kaugelt otsida. Eks need ole ikka hundid. Kuna me kasutame enda jahtkonnas Jämtlandi tõugu koera, siis täna võib öelda, et piisab koerast, mis on halli värvi, et sõralised metsas paanikasse ajada.
Olgu siinkohal kirjeldatud Jämtlandi iseloomu: tasakaalukas koer. Jämtlandi koer on ühe mehe ja samas ka ühe jahimehe koer. Koeraga minnakse metsa, ta leiab põdra või metssea, annab sellest märku ja jääb oma peremeest ootama, kusjuures jahil ei käi korraga kari Jämtlande, vaid ikkagi üks koer. Jämtlandi koer kuulub nn peatavate jahikoerte hulka – ta ei lähe jahitavale loomale kallale, ta hoiab distantsi, annab jahimehele märku ja ootab jahimehe ära. Välimuselt peaaegu nagu hunt või husky.
Mis toobki meid tagasi jahipäeva. Olgu ära mainitud, et antud piirkonnas on meie jahimaadel ära fikseeritud vähemalt kaks üksikut hunti ja üks kahene hundipaar. Tegemist on huntidega, kelle territoorium ei ole veel välja kujunenud ja vaatluste järgi võiks oletada, et tegemist on nooremapoolsete huntidega. Rajakaamera piltide põhjal oleme fikseerinud, et üks üksik hunt on ka väga tugevas kärntõves.
Ühesõnaga see põder kadus tuhat nelja järgmisesse metsatukka ja Jämtland tal kannul. Vähemalt algul arvasime nii, mingil hetkel saime aru, et põder on koera maha raputanud ja Minna (Jämtlandi koer) püüab uute ulukitega õnne. Koera peremees Rudolf silmas 15 pealist metsseakarja ja GPS näitas, et Minna on nad samuti radarile saanud ja leidiski nad ülesse.
Olen oma jahimehe aastate jooksul näinud olukordi, kui murdjad koerad löövad seakarja laiali. Aga, et seakari läheks juppideks paljalt selle pärast, et jahikoer hunti meenutab, seda nägid mu silmad küll esimest korda. Emised hülgasid põrssad ja põrssad omakorda üksteist, kogu suur kari oli sekunditega kildudeks ja kõik võtsid oma elu säästmiseks ette erinevad suunad. Üksikult hakkas metssigu igast nurgast välja jooksma ja osad jäid kindlasti metsa ka kuuskede alla peitu. Selle jahi käigus õnnestus nii mõnedki loomad küttida. Aga sellist organiseeritud koeraaju see küll ei meenutanud. Eelnevatel aastatel on ikka nii olnud, et tuleb kari ja mõned meetrid eemal Minna, kes rahulikult karja talitab.
Huntide arvukus on sõralistele surve peale pannud. Eriti, kui tegemist on noorloomade või nõrkade loomadega, kes pidevalt küll süüa sooviksid, aga jahi õnnestumise protsent väga kõrge pole. Pigem tundub, et püütakse kõvasti aga tulemust pole. See omakorda on sõralised pannud hirmu alla ja nad tunnetavad, et elu päästmiseks on kõige parem viis kiired jalad.
Loodame, et peagi on jahimeestel siiski võimalus huntide arvukust reguleerida. Jahimeestele soovitaks kindlasti eelisjärjekorras tegeleda haigete ja noorloomade küttimisega. Suure tõenäosusega on just need isendid need, kes kogu vajalikku toitu metsast ei suuda hankida ja vaatavad aeg ajalt ka küla poole. Lisaks on tegemist isenditega, kes metsas sõraliste jahtimisel neid rohkem jooksutavad, kui tulemust fikseerivad. Tugevamad karjad on oma saagipüüdmisel kindlasti efektiivsemad ja saagi tabamise protsent on kõrgem. Ka sellel nädalal fikseeriti naaberjahtkonnas üks põder, kes oli hundikarja poolt maha murtud. Seega toidubaas metsas otsa ei saa ja me peaksime selle toidubaasi jätma tugevamatele isenditele.
Kivi kotti!
Marko Vinni
EJS-i juhatuse liige
