Rahvuslooma ümarlauda ajendas murelikku vastulauset kirjutama Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) pöördumine peaminister Kristen Michali poole, kus oli kirjas: “Palume, et riik kasutaks võimalust tegutseda enne, kui kiskjarünnakud nõuavad esimese inimelu”, viidates sellega, et sagenenud kari- ja koduloomade hundirünnakute taustal oleks inimohvri lisandumine justkui üksnes aja küsimus.
EPKK pöördumise järel on hundihirm meedias levinud kulutulena. Teadsime Rahvuslooma ümarlauas juba algusest peale ehk 2018. aastast, et teatud mõtteviisid ühiskonnas on visad muutuma ning juurdunud valearusaamadest lahtilaskmine on aastakümnete küsimus. Loodaks siiski varsti viia eestlaste teadlikkuse sellisele tasemele, et hundihirmust rääkimine eelpool toodud kujul mõjuks kõigile selgelt ebaadekvaatsena.
Looduses elavate huntide rünnakuid inimestele on põhjustanud marutaudis, kisklusest motiveeritud või provotseeritud (ehk enesekaitseks reageerivad) hundid. Kisklusest motiveeritud rünnakuid soosivad inimhirmu kadumine – näiteks inimeste toiduga seostamise tagajärjel, mis võib olla inimesepoolse toitmise, inimasustuste juures prügi söömise või kariloomakasvatuse jääkide kiskjatele kättesaadavaks tegemise tulemus – samuti ekstreemsed sotsiaal-keskkondlikud tingimused. Viimaste all võib nimetada näiteks varasemate sajandite Eesti olusid, mil imikuid asetati põlluveerele magama, kui vanemad eemal tööd tegid, lapsi kasutati karjastena ja väikeste laste üksinda metsa marjule või tule jaoks puid korjama saatmine oli tavaline. Lisaks sõjaaegsete segaduste perioodid, mil ühelt poolt hundijahti ei jõutud pidada ning teisalt oli huntidel metsas surnud inimestega kui potentsiaalse toiduga rohkem kokkupuuteid.
Nüüdseks on need olukorrad suures osas minevikku vajunud: näiteks koerlaste vaktsineerimise tõttu marutaudi peaaegu ei esine ning sotsiaal-keskkondlikud tingimusedki on paljuski muutunud. Hallivatimehe inimhirmu kadumise üle pole samuti põhjust muret tunda. Sajanditepikkune süstemaatiline inimesepoolne sute küttimine, mis mingil perioodil viis Põhja-Ameerikas ja suures osas Euroopas hundi peaaegu väljasuremiseni on muutnud hallhundi liigina äärmiselt inimkartlikuks (v.a polaarhundi puhul, keda pole sel määral kunagi kütitud).
Seejuures on hundi inimhirm mitte vaid indiviidi eluperioodil õpitud, vaid geneetiline. Seda ilmestab fakt, et loomaaiahunte tuleb inimestega sotsialiseerida olenemata sellest, mitu põlvkonda esivanemaid on neil loomaaias elanud. Vastasel juhul on nad äärmiselt inimkartlikud ja sellest tulenevalt loomaaias kui inimesterohkes keskkonnas elades tohutus stressis.
Loe lähemalt Looduskalendrist.
