Aafrika seakatk pole meie metsadest kusagile kadunud ning on sel aastal juba viiel juhul jõudnud ka kodusigadeni. Veterinaar- ja toiduamet (VTA) on katku tõkestamiseks kehtestanud bioohutusnõuded, et katkupisik häviks enne, kui see jõuab kodufarmi väravani inimliku hooletuse tõttu.
Seni on inimlik faktor VTA kinnitusel ainuke ametlikult kinnitatud variant, kuidas katk kodusigadeni jõuab. “Möödunud aastal näitas maaülikooli uuring, et Aafrika seakatku nakatumise põhjused on sageli lihtsamad, kui oskame arvata. Kõige suurem risk on inimene, kes võib viia viiruse farmi veokiga, laudainventariga, oma riiete või jalanõudega. Puhanguid saab ennetada vaid bioturvalisuse meetmeid hoolsasti rakendades. Sestap kontrollitakse ka nõuete täitmist,” märgib VTA loomatervishoiu büroo juhataja Ainike Nõmmisto.
Paraku pole päris kõik teadlased ega seakasvatajad selle mõttega päri ning osa neist on veendunud, et katku levitamisel lasub süü ka putukatel. Üks katku leviku teooria suhtes teist meelt olija on jahindusteadlane Nikolai Laanetu. Tema sõnutsi võivad katku vabalt levitada ka putukad.
“Veterinaar- ja toiduamet on väga hästi ära seletanud seakatku olemuse: viirus püsib katkukandja kõikides kudedes. Viiruse kandjad võivad seega olla kõik katku nakatunud looma ilast, verest ja väljaheidetest toituvad putukad. On selge, et katkukandja väljaheidetest või ilast toituva putuka külge jäävad ka viiruse organismid.”
Laanetu uuris, kui mitu Eesti putukaliiki toituvad metssea ekskrementidest, verest või ilast. “Sain kokku kaheksakümmend liiki – mardikalisi, parmusid, kärbseid,” selgitab ta.
Loe kogu artiklit Postimehest
