14. septembril toimunud Viljandimaa Jahimeeste Liidu juhatuse koosolekul võeti suund teadus- ja teadmistepõhisele jahindusele.
Päevakorras oli muude küsimuste kõrval „Põtrade teaduspõhiste küttimisaluste kinnitamine“.
Teema käsitlemise eesmärk oli, et tagada põtrade küttimisel juba sellel jahiaastal jätkusuutlikus ja kindlustada, et peale jahihooaega 2016–2017 jääks metsa tugev põdrakari. Teema käsitluse lähtepunktiks olid EJS volinike koosolekul 28.04.2016 ühehäälselt vastu võetud EJSi põhimõtted ja väärtused Eesti rahvusliku jahinduse arendamisel. Selle dokumendi punkt 7 kõlab nii:
Eesti jahindus saab nii praegu kui ka tulevikus olla ainult teadmiste põhine. Küttimise aluseks saavad olla võimalikult täpsed loendusandmed. Analüüsitud andmete kasutamise põhjal kindlustame sihipärase ja struktuurse küttimise.
Tulenevalt senisest praktikast teame, et jahimeeste liiga tagasihoidlik hinnang põtrade arvukusele ja KAUR osakonna arvukuse tugev alahindamine ehk jahimeeste hinnangute sisuline kinnitamine ei vastanud tihti tegelikule olukorrale. Selliselt me edasi minna ei saa.
KAUR on esitanud vähemalt viimased 10 aastat oma igal aastal jaanipäeva paiku ilmuvas aruandes ,,ULUKIASURKONDADE SEISUND JA KÜTTIMISSOOVITUS” jahimeestele kindlad põtrade küttimissoovitused, mis ei ole jahimeeste poolt aga vajalikku tähelepanu pälvinud. Juba 1974. aastal ilmunud raamatus „Jaht ja ulukid”, mis oli ka praeguste jahimeeste „piibel”, kui nad jahimeheks said, oli välja toodud vana tõde: ühegi jahiuluki säilimist ei garanteeri veel passiivne kaitse.
1979. a ,,Jahimehe käsiraamat” kirjutab valiklaskmise kohta nii: suuruluki fauna õige majandamise ja taastootmise aluseks on õige küttimine. Nii põtrade, metskitsede kui ka metsigade arvu suurenemine või vähenemine sõltub ilmastikutingimuste kõrval suuresti ka inimeste otsesest või kaudsest mõjust nende asurkondadele. Seejuures ei pea jahipidamine kujunema mitte ainult teatud osa isendite kõrvaldamiseks, vaid nende liikide arvu ja juurdekasvu, vanuselise ja soolise vahekorra reguleerimise vahendiks. Ühest küljest peab optimaalne laskeülesanne tagama ulukite arvu reguleerimise metsa- ja põllumajanduse huvides, teisest küljest aga looma ka võimalikult suure ja elujõulise juurdekasvu ning eeldused täisväärtuslike trofeede saamiseks. See ongi põhjus, miks me kütime ulukeid valikuliselt, eristades lubade väljaandmisel noori ja vanu, isas- ja emasloomi. Me peame neist ettekirjutustest kinni pidama ka tegelikult. Valiklaskmine laias mõttes ongi meie praegune suurulukijaht tervikuna, sest see annab meile võimaluse muuta ja juhtida populatsioonide soolist ja vanuselist koosseisu soovitus suunas.
Viljandimaa Jahimeeste Liidu jahimehed soovivad põtrade arvukuse reguleerimisel mitte kasutada passiivset, vaid KAUR teadlaste poolt heakskiidetud ja soovitatud meetodeid.
Priit Vahtramäe
