Kiskjad, nende loendus, küttimine ja andmete esitamine

Kiskjad, nende loendus, küttimine ja andmete esitamine

3778
Karud. Foto: Peeter Nahko

Ikka ja jälle puutume kokku ühe ja sama probleemiga: oleme keskkonnaametiga jäigalt vastasleeris kiskjate arvukuse, küttimise ning küttimismahtude määramise teemadel.

Hiljuti ilmus lugu Tartumaalt „Hundid hoiavad tervet küla hirmu all“ (kättesaadav EJS-i kodulehel). Toon siinkohal paar näidet sellest artiklist, millest üks on jahimeeste seisukoht ja teine keskkonnaameti oma.

Jahimeeste ja keskkonnaameti vastasleer

Jahimehed: „Kui palju mehe hinnangul siinkandis siis hunte on? Kes seda teab. Hunt võib liikuda 50 kilomeetrit, aga tean, et on üks viie-kuueliikmeline punt ja üks kolmene ka,” jätkus Kastre Jahiseltsi liikmel Hillar Tõlgol kriitikat keskkonnaameti pihta, kuna tema arvates antakse küttimiseks liiga vähe lube. Samas nentis ta, et praegu on lume puudumise tõttu jahipidamiseks üldse halvad tingimused.

Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko selgitab: „meie andmed näitavad, et kriitikaks tegelikult põhjust ei ole. Kastre jahiseltsi maadelt pole sel aastal registreeritud ühtegi hundi põhjustatud kahju. Ametit ei ole teavitatud ka ühestki huntide murtud koerast.                                                                                 

Detsembri algul määras keskkonnaamet hundi küttimismahuks Tartumaa põhja- ja idaossa kokku kaks hunti. Sellesse alasse kuulub ka Kastre jahiselts, ent 2. jaanuari seisuga ei olnud kogu ohjeldamisalal kütitud ühtegi hunti. Ka eelmisel jahiaastal ei kütitud selles jahipiirkonnas hallivatimeest.

Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko sõnul on jahilimiidiga selles mõttes lihtne, et kui limiit saab täis, vaadatakse mahud üle ja vajadusel neid suurendatakse. Selles piirkonnas pole aga ühtegi hunti kütitud, mistõttu ei ole mõtet ka lube juurde anda.

Hundikari
Hundikari. Foto: Pixabay

Hundi jahiinstinkt

Rakkol on aga on Okkasele (Irene Okkas on Mäksa vallas Võõpste külas elanud juba 17 aastat – toim) halb uudis. Hunt harjub kõigega ja pimeduses särav valgus teda tõenäoliselt eemal ei hoia. Veelgi enam, kui hundid on juba külla koeri murdma tulnud, siis tõenäoliselt teevad nad seda jälle. „Hunt, kes on korra koeramaitse suhu saanud, kipub seda veel tegema. Sellised hundid on n-ö nuhtlusisendid, kes tuleks esmajärjekorras ära küttida,“ selgitab mees. Tõenäoliselt nad sinnakanti päris pidama ei jää ning liiguvad peagi jälle edasi. Kui häda suur, saab keskkonnaametist taotleda luba küttimiseks ka väljaspool jahiaega. 

Kui siinkohal on juttu konkreetselt huntidest, siis Harjumaa meestel oli sama vastasseis karude ja ilvestega 2016. aasta augustis ja septembris. Loe lähemalt siit.

Küttismahu suurendamiseks on vajalikud lähteandmed 

Ent juba väljatoodud põhjendused nii ühelt kui teiselt poolt on jäänud ikka samaks. Kusjuures karude küttimismahtu ei suurendatud, kuna jahindusnõukogu ei olnud rohkem taotlenud, mis on üsna värske seisukoht millega jahimeestele ,,ära panna” ja uut suunda jahindusnõukogudele näidata.

Selleks, et jahindusnõukogud teeks otsused tegeliku arvukuse ja kahjustuste alusel, oleks neil vaja lähteandmeid, mis aga puuduvad, kuna jahiühendused ei tee kahjustuste akte (murtud metsloomade kohta) ega saada loenduskaarte, sest neil puudub see kohustus. Kohustus on saata need küll keskkonnaagentuurile, kuid ka seda pooled jahiühendused eiravad (20.12.2016 seisuga oli esitatud 57% vaatluskaartidest, mille tähtaeg oli saabunud kuu aega tagasi).

Eelmisel aastal pidid paljud vastavalt keskkonnainspektsiooni ettekirjutusele tegema ka seletuskirjad miks on esitamata andmed, mida seadus jahimeestelt nõuab. Minu teada karistust ei ole kellelegi selle eest määratud, kuid vaevalt nad pabereid lihtsalt sahtlisse koguvad. Eesmärk on ikka avaldada survet või karistada. Võime ju arvata kus see avaldub või kõige suurem on. Samas kui keskkonnagentuur sel aastal sama probleemiga inspektsiooni poole pöördub, on tagajärg kellegi jaoks kurb.

Loenda ulukit!

EJS-i juhatus on kuulutanud aasta 2017 „loenda ulukit“ aastaks ja võtnud eesmärgi rajada tulevik teadmistepõhisele jahindusele. Seega peaksime endid kokku võtma ja aru saama, et andmete esitamine on seadusega määratud kohustus, mida pole pelgalt vaja ainult agentuurile, vaid just meile endile. Juhul, kui hunte on ohtralt fikseeritud, ei saa ka keskkonnaagentuur meile lubadest ära öelda.

hunt jahib
Jahtiv hunt. Foto: Pixabay

Võrreldes 2015. aastaga on paljud olukorrast aru saanud ja andmete esitamine on muutunud kaks korda paremaks (78% rohkem kui 2015. aastal), kuid alles on ikka 57%. Meil ei ole mõtet kasutada enam senist taktikat, et ütleme kiskjaid on palju ning lube on rohkem vaja. Kui meilt küsitakse (nii juhtus Harjumaal), kus isendid on ja kui palju, siis ei suuda me midagi tõestada.

Koostöö viib sihile

Peame valima uue tee ja tegema järjest rohkem koostööd agentuuriga ning fikseerima hundi/huntide jälgi ning vajadusel andma sellest Marko Kübarsepale või Peep Männilile teada, kes tulevad vaatama ja fikseerima. Lisaks võib teha ka luure, kui on näha karjajälgi ja jahimehed tunnevad oma piirkonda, et välja selgitada, kust hundid ikkagi tulid, palju neid oli ja kuhu läksid. Kui samal ajal tuleb ka mujalt teateid, ei saa kuidagi väita, et see on üks ja sama kari, kes on Pärnumaal Viljandimaal, Järvamaal või Lätis.

Eelmise aasta sügisel toimus Viljandimaa jahiühenduste ümarlaud, kus kõik kokkutulnud olid huvitatud sellest, et saaksime igal aastal hunte küttida ning selles osas on Keskkonnaamet juba Viljandimaa jahimeestele tublisti vastu tulnud. 2015. aastal eraldati neile limiidiks 6, mis sai täidetud. 2016. aastal aga eraldati ilma „kakluseta” esialgu 4 hunti ning lisalimiidina veel 3. Seega tuleb kõigil maakondadel veel rohkem koostööd teha ja andmeid vahetada, siis saame ka tulevikus jahti pidada.

Selles osas on keskkonnaagentuuril õigus, et meie vabandus sobiva jahiilma puudumisest ei ole neile põhjendatud, kui väidame, et kiskjaid on nii palju. Järelikult peame kasutama kõiki võimalusi, et küttimismahud täita ja kui puudu tuleb, siis julgelt juurde küsima, sest sel aastal eraldati Viljandimaale kolm lisaluba juba enne esimese limiidi täitmist.

2017 on loendusaasta! Seega, kui olete hundjälgi näinud, siis helistage meie kiskjatega tegelejatele Kübarsepale või Männilile. Isegi kui te jahti peate, jäävad ikkagi alles sissemineku jäljed, kus nad ka ei asuks. Nendest tasuks teada anda. Kõik aga, kel on veel loenduskaardid esitamata, peaks end kokku võtma ja selle korda tegema.

Edukat jätkuvat jahihooaega!
 
Priit Vahtramäe
EJS-i juhatuse liige