Üle kahe aasta Eestimaal laastamistööd teinud seakatk ei luba ilmselt veel aastaid kodusigu laudast välja värskesse õhku maad tuhnima ja suure tõenäosusega võib peagi siia jõuda linnugripp, mis kodulinnudki nelja seina vahele sunnib.
Eesti Maaülikooli veterinaar-epidemioloogia professor Arvo Viltrop usub, et tema pensionini jääva pea paarikümne aasta jooksul pakub seakatk talle tööd veel küllaga, aga seda kartust ta ei jaga, et Eestis metssead lõplikult välja surevad. „Metssiga on hästi paljunev ja taastab oma arvukuse,” räägib ta Maaelule.
Maaülikool koostöös veterinaar- ja toiduametiga (VTA) kogub muu hulgas andmeid selgitamaks, kuidas viirus keskkonnas säilib. „Uurime leitud metsseakorjuste alt võetud pinnaseproove ja oleme leidnud viiruse DNAd pinnasest ka siis, kui korjus on juba nädal aega tagasi ära viidud,” räägib Viltrop. „Viirus on keskkonnas väga püsiv. Uurime sedagi, millised on metssigade kontaktid korjustega ja püüame selgitada, milline on putuksiirutajate roll haiguse levikus meie laiuskraadidel.”
Lootust haiguse levikule piir panna on, kui metssigade populatsioon jääb väiksemaks, sest siis vähenevad loomade kontaktid. „On lootust isegi haigusest vabaks saada, aga meile jääb piir Venemaaga ja haiguse levik seal on ohuallikaks meile veel väga pikki aastaid,” nendib Viltrop.
Katk võib edasi kanduda ühelt metssealt teisele, aga pikemate vahemaade taha levib inimeste abil, näiteks kui nakatunud sea liha teise riiki viiakse ja selle jäägid sealsete sigade söögiks satuvad.
Loe lähemalt Maaelust.
